VOLDEMAR KUSLAP: Mida aasta edasi, seda enam ei taha lati alt läbi joostam vaid alati üle lati hüpata.
Paljudel inimestel on tänu teatrirollidele Voldemar Kuslapist kuvand kui esine-jast, kes ennast väga kontrollib ning spontaanselt käituma ei kipu. Esinemis-tel väiksemas ringis jätate hoopis teist-suguse mulje.
Eks teatud krampisolek ole ikka õpipoisi-aastatel ja niisugune lavaline vabadus on tulnud sellest ajast, kui olen väga aktiivselt hakanud estraadi˛anriga tegelema. Eriti viimastel aegadel, värske pensionärina, on tulnud esineda väga erinevate inimeste ees ning läbi huumoriprisma meenutada oma toredaid kolleege, kellega on tulnud ette kummalisi situatsioone nii laval kui ka lava taga.
Paraku need lood kipuvad ununema koos nende inimeste kadumisega meie keskelt. Ja sellest on ääretult kahju, sest need lood moodustavad ju ka osa meie teatriajaloost.
Enamasti on teatriinimestel aastate jooksul kujunenud välja mingid lemmik-lood, mida alati sobib seltskonnas rää-kida. Mis teil praegu esimesena meenub?
Enamasti on need lood seotud teatrielu ja minu toredate kolleegidega, mõni on aga pärit hoopis lapsepõlvest. Olin väga väike poiss, vist mingi viieaastane. See oli pärast sõda, olid rehepeksutalgud, hilissügisel, lumi oli maas, terve küla oli kokku tulnud. Siis see masinist õpetas mulle hästi ropu laulu, mille pooltest sõnadest ma ei teadnud midagi, ja ütles: „Vaata, Volli, kui hakkame õhtul viina võtma, annan sulle märku ja laula siis see laul nii kõvasti ette, kui jõuad!“
Mina siis ootasin ja ootasin, mehed muudkui võtsid viina ning minust ei teinud keegi välja. Siis aga korraga nägin, et masinist pilgutas silma. Olin kohe kribinal-krabinal keset tuba ja panin nii, nagu registrid võtsid. Olin paar fraasi jõudnud ette kanda, kui nägin ema hirmunud silmi. Lühidalt – minu esimene avalik üles-astumine lõppes kõva keretäiega.
Paljud estraadilauljad on pidanud vahel laulma lorilaule ka täismeheeas, et sellega raha teenida. Kas selline raha on juba valmis trükitud, millega saaks Voldemar Kuslapit meelitada kahtlase väärtusega laulukesi ette kandma?
Ei-ei-ei-ei! Selles osas on mul kohe väga kõrged nõudmised. Laulan ainult, mis mulle sobib ja millel on nii meeldiv meloodia kui ka tugev tekst. Sellist poeesia „kõrgpilotaaźi“ nagu „äike-päike“ ma ei kasuta.
Mis annab lauljale rohkem, opereti-ooperilava või estraadilava?
Oi, igal pool on omad võlud. Kindlasti on teatris hea esineda, kui on meeldivad partnerid ja tugev lavastus, aga viimasel ajal ma tunnen väga suurt mõnu ja rahuldust, esinedes lihtsate inimeste ees.
Paljud näitlejad-lauljad on öelnud, et lavakramp aastatega ei kao, vaid kasvab. Kuidas teiega on?
Krampi ma ei tunne. Aga kohuse- ja vastutustunne kasvab küll. Nooruses võisin endale lubada sellist luksust, et käisin Pirital päevitamas, tulin pool tundi enne etendust kohale, grimm peale ja lavale! Kui nüüd vanemas eas teatris töötasin, olin kaks tundi varem kohal.
Minu garderoobikaaslane oli kunagi operetilegend Endel Pärn. Ma imestasin, et tema oli alati paar tundi varem kohal, grimm peal ja pobises oma fraasikesi, mis tal tuli öelda või laulda. Imestasin siis, et miks nii suure staa˛iga mees niimoodi pabistab. Siis ta ütles: „Tead, Volli, see pabin tuleb sulle rutem kätte, kui arvatagi oskad.“ Ja tõesti, mida aasta edasi, seda enam ei taha lati alt läbi joosta, vaid alati üle lati hüpata.
Huvitav, et publikule suutis Endel Pärn samal ajal jätta mulje, et ta on lihtsalt nii kohutavalt andekas, et kõik tuleb iseene-sest ja pingutamata. Tuleb välja, et see oli ainult suure meistri loodud visioon?
Tema oli muidugi ere näide sellest, kuidas inimene, kes oli ennast nii põhjakihtidesse joonud, suutis end üles töötada ja olla oma elu viimased viiskümmend aastat absoluutne karsklane.
Ta oli näide, kuidas kanda frakki, kuidas kanda smokingit, kuidas olla härrasmees, kuigi ta oli ju väga piiratud haridusega. Aga lihtsalt tal oli tema hingeharidus. Ja ta oli tõesti väga andekas inimene! Kuna me olime garderoobikaaslased, siis oli ääretult põnev kuulda tema mälestusi sellistest suurustest nagu näiteks Paul Pinna.
Vahel jääb mulje, et staa˛ikas näitleja on nagu teatri külge kinni seotud. Tahetakse ikka elutööle joont alla tõmmata ja minna, aga tõmme on nii tugev, et kui pakutakse rolli, tullakse ikka lavale tagasi. Kas teid ka kisub sinna grimmituppa tagasi?
Mitte üksnes grimmituppa, aga teatrisse üldse. Meil see eelmine juhtkond hävitas praktiliselt opereti˛anri ja -trupi. Sellest on muidugi kahju, sest operett on läbi aegade toitnud maja ja olnud kõige populaarsem ˛anr. Aga nüüd tänu Aivar Mäele – ma pean teda täitsa messiaks – on niimoodi, et „Viini veri“ tuleb jälle repertuaari.
Teater on püha koht, kuhu tõesti tahaks tagasi minna, ehkki vahepeal oli küll niisugune tunne, et ei taha sinna majja minna, kuna õhkkond ei olnud eriti terve.
Kuidas on lood eesti operetiga? Meil on ju mõnedki suurepärased näited, nagu näiteks „Ainult unistus“. Kas neid kannataks veel teha või tuleb need on nüüd aegunud sü˛ee tõttu lõplikult kõrvale jätta?
Kui on suure fantaasiaga lavastaja, on võimalik isegi väga primitiivne asi edukalt lavale tuua. Me oleme õnnelikud inimesed, et meil tõi neli-viis operetti lavale Viini lavastaja Monika Wiesler. Fantastiline naine, hiilgav koreograaf! Kõige kujukam näide – Straussi operett „Öö Veneetsias“. Üsna banaalne, mittemidagiütlev lugu. Sü˛eed pole olemaski, aga ta tegi niisuguse lavastuse, et see oli meil 6-7 aastat kavas!
Meil endil praegu selliseid lavastajaid ei ole?
Muidugi tegi Endrik Kerge noorena väga häid asju. Ma suisa imetlesin tema anderikkust „Savoy balli“ aegadel, kui osalesin ise mitmes tema lavastuses. Tal tuli siis häid ideid nagu käisest – telefilmid ja igasugused muud asjad.
Võib-olla tuleb nüüd ka mõni selline, aga hetkel ma küll ei oska sellist lavastajat näha.
Mis on teie lemmiklaul?
Minu jaoks ei eksisteeri niisuguseid mõisteid nagu lemmikhelilooja, -kirjanik,
-laul või -raamat, aga üks kummituslik laul, mida olen oma 40 aastat laulnud, on Tjomkini „Preerias“. Vat sellel laulul on niisugune eriline sõnum ja muidugi ääretult tore kaasakiskuv meloodia. Või siis niisugune klassikaline lugu nagu Smetana sümfoonilisest poeemist „Minu maa“ 2. osa „Vltava laul“. Ja ka Ülo Raudmäe „Väike tüdruk“ on minu repertuaaris kaua olnud.
Milline näeb välja Voldemar Kuslapi pensionärielu?
Teate, ma olen õnnelik inimene. Saan nüüd ise valida, milliseid ettepanekuid vastu võtta, milliseid mitte. Mulle meeldib rahva ees esineda ja vahel mõni küsib, et „oled juba 72, kas tõesti pole veel tüdinenud?“ Ei ole! Kuni on veel olemas hääl ja sind kaastundega ei jälgita … Iga inimene peab oskama õigel ajal lõpetada, kui pole enam ressurssi. Aga praegu ma veel suudan midagi rahvale öelda.
Teile ei pakuks 72 eluaastat küll keegi isegi lähedalt vaadates. Millest selline kadestamisväärne vorm?
Kõige põhilisem – ei tule endale hammastega hauda närida. Söö tervislikult ja ära liialda. Ja muidugi piisavalt liikuda. Joosta ma enam ei viitsi, aga selle eest teen kepikõndi, sõidan jalgrattaga ja püüan palju käia.
Liikumine on elu alus!
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
