GUIDO KANGUR: Näitlejas on alati rõõm siis, kui on tasakaal.
Inimesed teevad oma elus muudatusi ja jätavad mõned asjad seljataha. Näitleja Guido Kangur peab arvestama sellega, et ole või 100-aastane, aga Vandersellid ei kao kuhugi. Kas see ka koormab vahel, et pead arvestama sellega, et kogu aeg jääb mingi jälg maha, mida ise enam muuta ei saa?
Vaat ega kahjuks või õnneks kõik ei jää ju. Pansogi ütles, et näitekunst on kaduv kunst – liivale ehitatud maja, mis aja jooksul kaob. Need rollid, mis näitlejale rohkem tähendavad kui teletööd – teatri-rollid –, need ikka unuvad ja neid teatak-se vähem. Sellepärast ei saa nagu öelda, et kõik sinuga kogu aeg kaasas on.
Aga vandersellid on tõesti nüüd videolindilt ka DVD-ketta peale jõudnud. Need on alles ja mul ei ole ausalt öeldes selle vastu midagi. Kui tegin seda, olin ise noor, nüüd vaatavad minu lapsed seda suure rõõmuga … Isegi praegu, kui olen selle ise ära unustanud, mõni nurga tagant hõikab: „Näe, Vandersell tuleb!“ No mis siis ikka, nii meie töö on.
Aga tihti on mul kahju sellest, et teatrietendused kaovad. Nojah, mõnda ju salvestatakse ka, aga see pole enam teatrietendus, see on telesalvestus, kus seda hingust ja fluidumit nendes enam ei ole.
Aga rollidele tagasi mõeldes nüüd, mängides Vana Baskini Teatris farssi, meenub mulle, et kõik käib ringiratast. Olen nagu alguspunkti tagasi jõudnud, kui noore näitlejana mängisin estraadietendustes, -kavades ja „Meelejahu-tajas“. Kõik Eestimaa klubid ja rahvamajad said läbi käidud, rahvale nalja tehtud ja noore näitlejana tundsin sellest suurt rõõmu. Aga siis hakkasin märkama, et pitser jääb külge ning enam nagu ei anta tõsist tööd. Teleesinemised, teatrietendused, raadiokuuldemängud läksid kõik juba ühte väravasse – komöödia˛anrisse. Aga ma tundsin ise, et pole sellega päris nõus, ja hakkasin oma jonni vastu ajama, ütlesin neid rolle ära ja tahtsin ikka draamarolle.
Aga nüüd, kui aastad on läinud, mängin suure rõõmuga farssi ja täitsa naudin, et olen selles uuesti.
Näitlejas on alati rõõm siis, kui on tasakaal – oled rakendatud nii komöödia- kui ka draamanäitlejana.
Kas see ring on ka spiraalina toi-minud? Mida vahepealsed aastad on andnud?
No ma arvan, et kogemusi on juurde tulnud. Ju ikka mingi puänteerimisoskus, publikuga mängimine ja läbi pausi ütlemine … mingid asjad on ikka selgemaks saanud, kogemusi on juurde tulnud ja ma tunnen seda, et olen rõõmuga laval ning tean, kuidas seal olla.
Kuidas see nüüd juhtus, et lavastatakse taas komöödiaid ja saalid on täis? Vahepeal suri ju huumor Eestis mingis tähenduses välja – kui torulukksepa- ja defitsiidinaljad enam ei toiminud, polnud midagi peale tulemas.
Minu noorusajal oli satiir – poes midagi ei olnud, aga oli, mille kallal ilkuda. Tekstinali toimis siis väga hästi, läbi pauside, ütlemata jätmiste.
Praegu mängitakse situatsiooni, seda nalja, mis laval juhtub, mitte ainult teksti. Aga mille peale ma olen valvas – mulle ei meeldi labane nali, kuigi see ka lõikab vahel hästi ja paneb rahva naerma. Mulle tundub, et vahepeal oli meie nali labane. Siis mina kaugenesin, ma ei tahtnud seda jama suust välja ajada.
Kas on tulnud leiva teenimiseks vahel siiski teha labast nalja?
Ma arvan, et ma ei ole pidanud tegema. Olen pika teatriaja jooksul ka ära öelnud asju, mis mulle ei sobi. Tööd on alati palju olnud ja mul on olnud see õnn, et pole pidanud midagi vastu võtma selleks, et otseselt ära elada.
Olete vist väga õnnelik näitleja?
No ma ei tea, kui õnnelik ma olnud olen või kui õnnelikud me üldse oleme … Oma sisemised ängid ja ahastused on igaühel. Aga olen oma teed käinud, sellist teed, mida ise õigeks pidanud. Olen väga erinevat teatrit teinud. Alustasin Linnateatris, mis siis oli Noorsooteater, külalisena olen väga pikalt Von Krahli teatris olnud ja Draamateatris. Mul on olnud rõõm ja vabadus ise otsustada. Kui ma tunnen, et mulle mingi asi ei meeldi, ei tee ma vihast nägu. Astun naeratades kõrvale ja tegelen pigem sellega, mis rõõmu pakub.
Ning kui on tõesti mingi madalseis, et tahaks veidi teatrist eemal olla, siis on mul head jõulised hobid olemas.
Mis on kõige olulisem hobi – pildistamine, rändamine?
Võib-olla fotograafia. Aga eks üks kasvab teisest välja. On rännukihk ja ringikolamine ning siis tahad neid hetki sealt kaasa tuua. Siis ongi fotograafia rohkem ja rohkem maad võtnud, on juba tekkinud mingid pildiraamatud ja fotonäitused ja … Ja väike armastus on ka aiapidamise vastu, väike tulbikasvatus.
Kui palju sorte on?
On olnud vast mingi sada sorti. Aga nüüd on meil majapidamises koer, nii et ma arvan, et tema teeb seal mingid korrektuurid. Aga siis ma naeran jälle, et see tulbihobi ongi juba nii kaua kestnud, et võime natuke taanduda ja lasta koeral aias rõõmu tunda.
Juttu oli raamatutest. Kas midagi neist on ka praegu saada?
Meil on Jaanus Orgulasega valminud jutu-tulbiraamat. Vist päris läbi müüdud see veel ei ole, kuigi juba on juttu olnud kordustrükist. See raamat valmis nii, et ärgitasin Jaanus Orgulast pajatama oma lugusid, neid täiendavad minu fotod, mida olen tema ja enda tulbiaiast pildistanud. Lisaks on sinna pandud lõike teatritekstidest, mis on seotud lillede või aiapidamisega. Aga esimene fotoraamat sai tehtud rännakutelt Lõuna-Hispaanias ja Hispaania saartel, kuhu sai lisaks piltidele mõnusamad toiduretseptid ja veidi veinitutvustust sisse pandud. Nüüd on aga vaikselt kuklas uued plaanid, kus teemaks „Tuult otsimas“. Raamatute ja fotonäi-tustega on võrreldes teatrietendustega see hea asi, et siin pole mingeid tärmineid, millal nad valmis peavad olema. Need tulevad nii nagu tulevad.
Aga mis on järgmine „tärminiga“ asi?
25. aprillil tuleb seoses Draamateatri 100. juubeliga lavale Andrus Kivirähki kirjutatud „Vassiljev ja Bubõr ta siia tegid“. Need kaks olid Peterburi arhitektid, kes tolleaegse Saksa teatri, praeguse Draamateatri tegid.
Rännumees Guido Kangur, kus on maailma kõige parem koht, kuhu kõigil tasub minna?
Eks tuleb vist öelda, et ikka oma koduaed. Aga ega ma nii ei oska vastatagi, vahva kalamatk oli Koola poolsaarele, aga põnevamad plaanid on ilmselt alles ees.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Teet Malsroos