TOOMAS LUNGE:
… ja seal oli see õnnis sõna – „ne goden“.
Kunagi sai ootamatult populaarseks üks imeliku nimega koolipoiste bänd MIKS JUTITA. See oli Sinu esimene tõus muusikaavalikkuse ette?
Eks ta vist tõsi on. Niisugust tähelepanu polnud tõesti siis veel tundnud.
Mida Sa tol ajal ise ette kujutasid, mis mees sust saab?
Noh, mida üks seitsmeteistaastane siis ikka mõtleb. Ega sa mõtle poolt elu ette ega planeeri oma samme selle järgi.
Aga muusikat õppima läksid?
Sellega oli nii ja naa. Kui hakkasin keskat lõpetama, kirjutasin kuskile ametlikult, et lähen hoopis juurat õppima, kuigi ise teadsin, et seda kindlasti ei tee. Eks ma Tartu ülikooli peale mõtlesin, et kodulinna jääda.
Aga meil oli läbi terve keskkooli üks punt, kellega kohutavalt meeldis vaielda igasuguste maailma nähtuste üle. Kui tänapäeval noored lähevad nädalavahetusel ööklubisse, siis meie sõitsime ühe sõbra vanemate suvilasse Pangodi järve äärde, kus ööde kaupa lihtsalt vaidlesime. Võtsime mingi teema ette, ühed olid pooldajad, teised vastased ja asi nägi välja nagu vaidlusklubi.
Minul juhtus nii, et kui oli keskkooli lõpupidu, siis istusime nende sõpradega jälle maha ja hakkasime vaidlema – tolleaegne kool andis sellise hariduse, et oleks võinud eksamid ära teha ülikooli ükskõik millisele erialale. Ja selle vaidluse käigus ütles üks mu sõpradest, et kuna sa muusikat pole õppinud, siis konservatooriumisse sa ikka sisse ei saa.
See väide solvas mind metsikult. Kuidas ei saa?! Mis tähendab, ei saa? Loomulikult saan!
Ja kui hommikul kodus järele mõtlesin, millise kihlveo olin sõlminud, polnud taganeda enam kuhugi.
Tõsi ta oli, et muusikakoolis polnud ma kunagi käinud.
Kuidas siis ikkagi sisse said? Kas tõesti oli see ilma solfedžo ja korraliku nooditundmiseta võimalik?
Päris ilma ei saa mitte kuskile. Kõige suurem õudukas oli, et konsi eksamiteni jäi vaid kaks nädalat. Olin siis see mees, kes sõtkus jalgrattaga oma muusikaõpetajate Kadri ja Riho Leppoja ukse taha ning lasi hommikul 7 ja 8 vahel kella …
Nad kuulasid selle soovi ära ja ütlesid okei, kui sa nii tahad. Ise alles koolist tulnud noored õpetajad nagu nad olid, võtsid vajalikud materjalid, mida oli vaja, et sisseastumiskadalipp läbi teha.
Kas ei tulnud mingit tõrget Sinu poolt, kui said aru, et tuleb hakata omandama igasuguseid pööretega akorde ning arvutama sõrmedel-varvastel 11-ndaid ja 13-ndaid astmeid?
Ei siis jõudnud midagi mõelda. Olin nagu sisseahmiv kõvaketas arvuti säästurežiimil – ühes toas pandi mulle teooriat pähe ja teises solfi. Ja need plussid-miinused pole mulle siiani muusikas üldse rasked. Ainult see jo-le-mi, millega tegeles meie kooliõpe, jäigi mulle mõistetamatuks. Ka konservatooriumis õppides oli kummaline jälgida kursusekaaslasi, kellel lauldes käsi laua all salamisi jo-le-mi käemärke tegi.
Aga huvi muusikapedagoogika õppimise vastu rauges üsna ruttu ja teise kursuse kevadel tulin ära.
Konsist äratulek tähendas üldjuhul kohtumist Nõukogude armee värbamisstruktuuridega?
Nii ta oli. Tartu sõjakomissariaadis käi-sin kolmel korral aluspükste väel punasel vaibal seismas. Neljas kord oli see kõige õnnelikum kord, kui mulle ulatati sõjaväepilet. Ma ei julgenud seda enne vaadatagi, kui olin jõudnud Tähtvere mäest alla praeguse Krooksu pubi juurde, avasin kaaned ja seal oli see õnnis sõna – „ne goden“ (“kõlbmatu” vene keeles).
Missuguse puudega suutsid oma kõlbmatuse nii veenvalt ära tõestada?
Mul oli ikka päriselt ka tervisehäda – mingi korduv põletik keskkõrvas ja põsekoopas. Olen käinud isegi kahel korral kõrvaoperatsioonil. Ilmselt oli natuke ka Tartu arstide teene, et ära sain, kuigi asjaolud sattusid nii kokku, et nad midagi palju valetama ei pidanud.
Oli vist õnnis hetk küll seal mäe all, kui tundsid, et kuigi enamik sinuealistest meeskodanikest selles riigis on totalitaarse armee meelevallas, oled sina vaba?
Ära parem räägi! Hiljem on kogetud igasuguseid õnnestumisi, aga emotsionaalselt oli see hetk üle kõige. Olin selleks ajaks juba palju sõpru ära saatnud. Üks venna klassivend sattus ärasaatmispeolt kainestusmajja, aga et seal otsustati poissi säästa ja nime mitte kirja panna, loeti see põhjendamata mitteilmumiseks ning noormees istus kaks aastat vangis, tuli välja ja läks ikka veel sõjaväkke.
Nüüd oli tööd vaja?
Nii oligi, et kui kontsist ära tulin, oli Jansa just sõjaväkke võetud, bänd oli ripakil, kuigi pillid ja mingi baas noortemaja Sõprus näol oli olemas. Oli vaja ühte liidrit, kes selle asja käima lööks. Nii ma hakkasingi seal mingiks asjapulgaks. Ei mäletagi, mis amet see oli. Pidin igatahes käima noorte peoõhtutel vaatamas, et seal midagi paha ei sünniks. Ja siis hakkasin uuesti bändi tegema …
Siis sündis Justament?
Siis ta sündis, nime poolest, jah. Selle imeliku nime pani Tiit Kõrvits, sest ta ei suutnud seda Miks Jutitat välja öelda. Esimeseks kontserdiks oli mingit nime aga vaja ja nii see külge jäigi.
Hüppame nüüd ajas veerand sajandit edasi. Justament on elus ja hea tervise juures ja ilma Toomas Lungeta ei kujuta keegi seda bändi ette. Mis on aga Sinu jaoks praegusel etapil oluline? Mida tahaksid veel teha ja korda saata?
Meil on Lindpriidega vaja üks asi ära teha. Oleme erinevate ajastute laulud läbi käinud, nüüd tahaks käituda korra ka päris tavalise ansamblina ja teha ühe plaadi päris oma lugudega.
On see plaan nii kindel, et tehakse ära?
Tehakse ära.
Küsis Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
