KOSMIKUD:
Püksid võtsime maha ikka naiste jaoks.
K. = Kõmmari
K.R. = Kristo Rajasaare
A.V. = Aleksander Vana
M.H. = Meelis Hainsoo
Millest tuleb Kosmikute nimi?
K.: Legend räägib, et Kosmose veinist. Kui me hakkasime proovi tegema, siis Vana leidis kuskilt keldripoest eriti paha piiritusveini. Me varusime isegi plaadi presentatsioonile seda Kosmose veini – peaaegu kõik jäi alles!
A.V.: See oli ikka väga jälk vein.
K.R.: Kuidas paha? See oli jumala okei! Alguses oli väga hea, aga iga prooviga tema kvaliteet kukkus.
A.V.: Ma räägin presentatsioonist.
K.R.: Einoh, siis oli ta juba kohutav. Seda jõi ainult Vellbaum.
K.: Vellbaum jah ning veel mõni legendaarne Tallinna valvejoodik ja Nukuteatri transamees.
Aga mis te ise alustades arvasite – kui vägev värk see Kosmikute bänd tulevikus olema saab?
K.: Alguses oli see bändi tegemine hästi romantiline. See tundus nagu meie oma laps olema. See kõik oli nii meie, nii
meie … Ühes tegemise fiiling oli hästi võimas! Kui aga vaadata, mis seis tol ajal ümberringi oli, mis domineeris muusikas …
K.R.: Meie idee oli, et saaks Termika noored eided endale. Aga nii, et ei peaks pube musa tegema. Mõtlesime, et teeme kõigepealt ära need lood, mis olid siis, kui ise pubed olime. No siis olime pioneerid ja pioneerilaagris mängiti “Sinilille”, “Saabub õhtu” ja “Kajakad”. Panime selle kõik punki, Elmu keeras sinna parema saundi, et poleks päris punk nagu tubekatel. Ja vaatasime, kuidas läheb. Läks üsna s…i. Aga kuna me nii hästi sobisime, siis pooleli ei jätnud. Hakkasime hoopis oma lugusid tegema.
Mis juhtus teie esimese lauljaga?
K.R.: Meie esimene laulja poos end üles. Enesetapp.
K.: Kui vaadata muusika ajalukku, ei ole see ju esimene kord, kui bändi laulja kaob.
Teie esimesed lood olid juba algusest väga depressiivsed.
Ei olnud. “Sinilill” oli ju! Tegelikult olid küll, jah. “Saabub õhtu” video kohta kirjutab meie uuel plaadil Peep Pedmanson, et tahtsime naisi saada, aga video räägib sellest, kuidas minategelane ei saa üldse naisi ja nii ta tapab iga salmi lõpuks ühe naise ära.
Kas olete ennast vahel ka painanud mõttega, et asjad lauljaga nii läksid, võis olla selle depressiivsuse romantiseerimisega seotud?
K.: Kindlasti ei. Olime enne seda ja oleme ka pärast samasugused.
A.V.: Ei, kindlasti see küll mitte.
Kas oli ka küsimus, kuidas bändi jätkata?
A.V.: See oli küll. Kolm aastat otsisime juba. Käisime proovi tegemas, aga see oli kuidagi kummaline.
K.: Aga kes meil kõik sealt läbi käisid, me küll avaldama ei hakka.
A.V.: See oli jah selline meeleheitlik otsing.
Kas oli ka tunne, et bänd ongi käest läinud?
K.R.: Kindlasti oli.
K.: Eriti siis, kui mõni Vana mentaalselt kõvasti häiritud sõber juba laulmist proovimas käis.
A.V.: Ei käinud!
K.R.: Õigus küll, kukkus enne kokku, ja-jah.
A.V.: Ei kukkunud, julgus sai otsa.
K.: Aga siis näitas Kristo Internetis Hainzi pilti ja ütles, et see on veel ainuke mees, kes meile sobiks, aga ta niikuinii ei tule, sest on kogu aeg hõivatud igasuguse p…ga.
Meelis Hainsoo, mis p…ga sa siis hõivatud olid?
K.: Aga ta ütles seda mitte nii, et tegemist oleks sisu-p…ga, vaid inimesel on lihtsalt palju tööd.
M.H.: Siis ma olin RAM-is, Kuninglikus Kvintetis, Eriti Kurva Muusika Ansamblis … päris palju asju. Aga ega need ole siiani kuhugi kadunud.
Sain Kristo käest meili ja olin üsna kohe nõus. Kadunud esimene laulja Taavi oli minu parimaid sõpru ja õnneks oli siis juba piisavalt aega mööda läinud, et sain selle rolli üle võtta.
Kosmikud oli sõpruskonna ansambel. Sina tulid, küll kutsutu ja palutuna, aga ikkagi väljastpoolt sisse. Kuidas praegu tunned, kas oled sulandunud osaks Kosmikutest?
M.H.: Järjest rohkem. Päris alguses sisse tulles ei saagi täiega oma olla.
A.V.: Hainzil võis ikka päris raske olla algul.
K.R.: No viiuldajast solistiks.
A.V.: Esimese presentatsiooni tegime homoklubis Nightman, kus kitarristid olid puurides, trummar oli hästi kõrgel ja laulja, kes polnud enne laulnud, pidi lava ära täitma.
M.H.: Olin laulnud viimati keskkoolibändis 1989–90.
K.: Minu mõte oli, et kui me sellest jamast välja rabeleme, jääb asi püsima.
Aga see homoklubi teema?
K.R.: Me lõhkusime piire!
Te olete piire lõhkunud ka püksata esinemisega. Kas viisite sellegi homoklubis esinemisega kokku?
K.: Ei! Püksid võtsime maha ikka naiste jaoks.
Teie lauludel on põnevad teemad – haigus, surm, õnnetused, koomaseisund jne. Ja kõike seda kantakse ette ülemeeliku positiivsusega. Kas teil on endal ka proovis lõbus?
K.: On küll. Erakordselt lõbus.
K.R.: Aga me ei tee seda nalja pärast. Me ei tee huumorit. Laivis võib see tõesti lõbus olla, aga see ei tähenda, et laulud nali on, see on ikka päris tõsine värk.
MART JUUR,
oled ise ühtaegu nii nalja- kui ka rokimees, samasugused mehed on ka ansamblis Kosmikud. Mis pilguga nende peale vaatad?
Ma olen hakanud neid ajapikku rohkem hindama ja rohkem vaatama. Minu arust nad tegelevad ühe olulise asjaga – hoiavad ja kasvatavad eesti roki traditsiooni. Muidugi nad on punktaustaga ansambel ning 90-ndate depressiivroki ja selliste asjade järeltulijad. Aga nende sügavam juurikas on just eesti 70-ndate rokis, Rujas ja sellistes asjades. Ja on ka vene roki mõju. Nii et Eesti olude kohta päris põnev segu.
Nad on suutnud oma maailma luua – neil on oma leksika, omad kujundid, nagu oma keel, mida nad räägivad. See algab bändi välisest visuaalist peale kuni laulutekstideni välja. Praegune aeg on just see, kuhu nad sobivad. Nad said praeguseks ajaks valmis, ma arvan.
Küsis Mati Palmet
Foto: Viktor Koshkin
