LAURI LEESI: Uksed avanesid mulle igal pool!
Eestimaa on täis inimesi, kes arvavad, et teie lapsepõlv on möödunud kuskil Prantsusmaal. Kuidas sellega ikkagi oli?
Minu lapsepõlv möödus Siberis. Olin nelja-aastane, kui mind Siberisse viidi. Viimist ma suurt ei mäleta. Lapsepõlv algab koolist ja see kool oli siit väga kaugel, tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kuus aastat käisin seal vene koolis ja see on see lapsepõlv, mida ma mäletan.
Räägime veidi lapsepõlvest Siberis. Laps on ju kohanev, tema naudib ikka oma lapsepõlverõõme. Kas midagi helget ka sellest ajast meeles on?
Laps on ju laps, ükspuha, kus ta on. Ja laps mängib oma eakaaslastega, ja kui ta veel näeb oma ema, vendi, lähedasi ning tunneb end turvaliselt … Ega mina saanud ju midagi aru, olin liialt väike selleks. Ja kui siis tagasitulemise päev oli, siis olin juba päris suur – 6. klassi poiss. Loomulikult oli mul isegi nutt kurgus, et pidin oma klassikaaslased maha jätma. Mu sõber Ljova lehvitas nii kaua, kui see furgoonauto tema silmist tolmu sisse kadus.
Sõbraga kohtunud enam ei ole?
Ei ole. Aga minu õde on kohtunud oma sõbrannaga. Õde on minust kolm aastat vanem, tema hakkas siis juba 10. klassi minema. Ja tema sõbranna käis siin veel hiljaaegu, seitse-kaheksa aastat tagasi. Mina olin siis veel liiga väike, et osata seda sõprust alal hoida, aga õde oskas.
Kumb keel tagasituleku ajaks kodusem oli – eesti või vene?
Tagasitulekuks oli vene keel. Eesti keelega oli raske. Koduse keelega polnud probleeme, aga see õppimiskeel, mida tuli mõista ja vastata, sellega oli raske.
Sisuliselt tulite tagasi ju teisele planeedile?
Muidugi teisele planeedile! Ja kuna mul oli alguses väga raske, siis ma oleks tahtnud, et vanemad oleks pannud mind vene kooli. Vanemad õed-vennad olid oma õpingutega nii kaugel, et polnud mõtet enam, aga see oli vanematel kohe selline idée fixe, et kõige noorem läheb eesti kooli.
Ega seda ole vist praegu raske mõista?
Ei, arusaadav! Ma sain väga kenasti aru. Nad ei varjanud siis ka minu eest. Kodune kasvatus käis eesti peres nii, nagu ta nõukogude ajal õiges eesti peres käis. Kõiki kasvatati ikka eestlaste ja patriootidena. Eks need minu teistest rahvustest lapsepõlvesõbrad – nad olid samasugused küüditatud ju! Meie ei pidanud küll omavahel näitama suurt armastust papa Stalini vastu.
Kas te tõesti poistena tunnetasite, et olete suure riikliku ebaõigluse ja ülekohtu ohvrid?
Kõik tunnetasid seda! Ja meile oli suureks üllatuseks, kui Eestisse tulime, et Eesti oli sedavõrd punane …
Aga samas ma ei ütleks, et keegi oleks halvasti suhtunud. Ma mäletan isegi, et need inimesed, kes olid meie mööbli oksjonilt ära ostnud, tõid selle meile tagasi. Voodi ja kapi ja … See on ju väga liigutav!
Tegelikult on see, et inimesed Lauri Leesit vahel päritolult prantslase arvavad olevat, seotud teie kõneviisiga. Eestlane kuuleb selles ilmselget prantsuse aktsenti. On see siis aktsent või rohkest prantsuse keele õppimisest tekkinud eripära või …?
See „r” on meil perekondlik. Mul on vend ka, kes „r”-i nii hääldab. Väga paljud eestlased räägivad nii – Lembit Peterson näiteks, väga paljud lauljad …
See legend, et Lauri Leesi õppis ülikooli ajal nii usinasti, et õppis endale aktsendi külge, ei pea siis paika?
Ei, ma arvan, et olin samasugune tudeng nagu kõik teised ja õppisin, nagu ikka õpitakse.
Aga kas selline looduslik omapära oli mingil määral suunanäitajaks, et valisite just prantsuse keele? Teatavasti on ju eestlased väga hädas prantsuse „r”-i äraõppimisega.
Ei, see küll ei olnud. Ja selle hääliku õppimine meie koolis ei ole mingi probleem. Kui see mõnel inimesel välja ei tule, siis ta võib lihtsalt Marseille aktsendiga rääkida – Lõuna-Prantsusmaal kõlab see „r” nagu eesti keelele omane on.
Minu jaoks oli eelduseks hoopis see, et tol ajal jooksis väga palju prantsuse filme, väga palju tõlgiti just häid raamatuid eesti keelde – eriti neid, mida üks poiss teatud eas loeb: „Kolm musketäri”, „Kakskümmend aastat hiljem”, Jules Verne’i seiklusjutud jne. Võib-olla see ka, et ema oli õpetaja ja õppimine kui selline oli meie perekonnas väga tähtis. Halva hinde kojutoomine oli väga piinlik.
Kas tuli siis mõni halb hinne koju tuua?
Noh, nii halbu ei tulnud. Nii kaua, kui ma olin ema käeulatuses, ei olnud üldse sellega probleemi. Aga siis, kui olime tagasi ja tuli minna Kuressaarde, olin omapead ja siis need hinded enam nii head ei olnud. Aga nad ei olnud ka katastroofilised, nii et kui ema vahel klassijuhatajalt küsis, siis midagi hullu ka ei öeldud.
Tundub, et te tõepoolest armastate prantsuse kultuuri täielikult, otsast otsani. Millal see leek lahvatas?
Lõpetasin keskkooli, astusin ülikooli, midagi tuli ju õppida ja selline võimalus oli, sest avati just prantsuse filoloogia osakond. Prantsuse keele eeloskust ei nõutud ja sisseastumiseksam tuli teha inglise keeles. Nii sinna sattusin, hakkas meeldima ja kui noorele inimesele midagi meeldib … Noh, inimesed üldse jagunevad – aktiivse hingega, siis keskmised … Ja ma olen sellise põlemisega inimene. Arvan, et kui ma oleksin õppinud albaania keelt ja seda pidanud õpetama, oleksin teinud seda sama kirglikult. Ja kui ma oleksin keemiat õppinud, oleksin hea keemiaõpetaja. Lihtsalt saatus läks nii, et ma valisin selle eriala.
Kas on elus olnud ka mõni selline hetk, kui tuleb endale tunnistada, et see kunagine valik siduda oma elu prantsuse keele ja kultuuriga on nüüd elus suure šansi kätte mänginud?
See oli üsna hiljuti, kui võtsin Pariisis uut aastat vastu. Vana-aasta õhtul olin ma „Luikede järve” etendusel Bastille ooperis ja 30. detsembril olin Claude Monet’ maailmanäitusel ning ma tundsin end nagu eestlane Tallinnas. Uksed avanesid mulle igal pool! Isegi sellisesse kohta nagu Nurejevi „Lui-kede järv”, kuhu vabamüügipileteid ei lansseeritudki! Ja täpselt samuti käisin ära Claude Monet’ näitusel, kuhu järjekord oli ligi kilomeeter ja mina läksin oma elektroonilise piletiga nagu VIP või ÜRO peasekretär. Ilma selle keele sees olemata poleks ma teadnud, millal need asjad toimuvad ja millal peab hakkama tegutsema, et saada pileteid nii ühte kui ka teise kohta.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
