ELLE KULL: Ükskõik, mida sa teed, iseennast on igas asjas.
Kui tahaks seda juttu rääkida näitleja Elle Kulliga, kas on see siis minevikujutt?
Rohkem küll, jah. Ega ma väga kibele praegu näitemängu tegema. Iga asja peab tegema tohutu tungiga, aga praegu ma mõtlen, et kui mul isegi oleks valida, kas ma tahan teatrisse minna … Ma arvan, et kõige parem oleks olla n-ö vabakutseline – teed tööd ainult siis, kui keegi midagi tõesti nii head pakuks, et kohe ei saa keelduda. Ja peaks jääma vaba valik, ei tahaks enam olla iga päev selle tööga rakkes.
Enamik näitekirjanikke on mehed, keda mingid keskeas, vananevad tädid ei inspireeri. Ilusamad rollid ongi noortele ja vähe häid rolle keskeas naistele. Neid pole lihtsalt väga palju kirjutatud. On noored armastajad ja siis mõned eredad vanamutid ka. See ongi põhjus, miks keskeas naised hakkavad teatrist pudenema.
Aga näitlejaid on ju ka mitmesu-guseid. Mõni on Eesti teatrilaval märgilise tähendusega ning garan-teerivad oma nimega afišil tüki edukuse. Näiteks Ita Ever pole tõenäoliselt kunagi pidanud tööpuudust tundma. Elle Kull peaks olema ju samuti selline märgilise tähendusega näitleja? Või on puudus just enda jaoks huvitavatest rollidest?
Ma jäin ühel ajal ikka väga ootele ja mul hakkas nii igav seal teatris. Nii ma ära tulingi.
Samas on Teie kõrval abikaasa Ago-Endrik Kerge – mees, kelle sees kogu aeg elab mingi teatriga seotud mõte. Tema võtab ju ikka igasuguseid projekte vastu ja toimetab pidevalt. Kas tema pole tagasi lavale sundinud?
Endrik ongi, tõesti, teatraalne inimene. Juba oma hingelt ja loomult. Aga samas tõmbus näiteks temagi telest tagasi, kui nooremad peale tulid. Nagu Gunnar Kilgaski – nad mõlemad taandusid ise. Endrik on muidugi see tüüp, kes pole eriti ise endale tööd küsinud. Praegu käivad näitlejad ennast teatrites pakkumas ja see on nii ilmselt normaalne, aga meie oleme sellest ajast pärit, kui kunagi ei pidanud küsima. Alati keegi kutsus, pakkus ja vahel tuli mõnest asjast lihtsalt ära öelda.
Endrik pole öelnud, et mis sa passid, ta saab minust kuidagi aru. Vahel kui siin on mõne filmi proovidesse kutsutud, olen ma end kriitiliselt vaadanud ja ka ära öelnud. On asjad, mis sobivad vanuseliselt ja stiililiselt, ja on asjad, mis mitte. Üks pakkumine oli selline, et ma mõtlesin – issand, kui ma selle vastu võtan, siis inimesed mõtlevad, kas Kull on hulluks läinud või on tal nälg! On töid, mida lihtsalt ei tahaks teha.
Aga ma olen valivam olnud ka noorest peast, eriti filmi, sest sain paar kehva kogemust. Ja siis hakkasin kõrvaltöödesse ettevaatlikult suhtuma. Teatritöös eriti keelduda ei saanud, aga filmirollidega lugesin küll loo väga kriitiliselt läbi, kas sealt on midagi tulemas ja kes seda teeb ja …Võib-olla oli see vale? Võib-olla oleks pidanud ikka kõik vastu võtma? Ei tea.
Kuid noorena oli tume tung ja ma tahtsin seda teha, see oli kutsumus. Mingil ajal tulid teised huvid ja teised asjad. Mulle tundub, et kui ma käin muutustega kaasas, siis läheb mul paremini. Minu jaoks on see inimlik areng olnud võib-olla olulisem kui teater.
Eesti rahva jaoks on Elle Kull tuttav eelkõige kahe rolli kaudu – “Ukuaru” filmist ja telelavastusest “Pisuhänd”. Kas olete ise nende märkidega rahul? Oleksite äkki eelistanud jääda tuntuks hoopis mõne teise rolli kaudu?
Mul ei ole kunagi olnud seda ühte ja ainust unistuste rolli. Aga eks neid ole tõesti palju näidatud, vist natuke isegi liiga palju – see “Pisuhänd” tuleb ju igal uuel aastal ja endal on tunne, et see hakkab inimesi juba tüütama.
Aga mulle endale meeldis ka “Rudolf ja Irma” Tammsaare järgi. Mulle meeldis väga töötada Kilgasega, kuigi olen teinud temaga vaid paar lavastust. Tohutult lihtne lähenemine ja korralik analüüs ning tegime proove ka telelavastusega, mitte ei tulnud kohe kaamera ette. Kilgasega oli hea ja mõnus töötada – ta oli rahulik, ei hakanud trikitama ja nipitama. Mulle see sobis.
Kas on tulnud ka ennast mängida? Kas on olnud mõni roll, mis on olnud iseenda olemusega ikka väga samastuv?
Ükskõik, mida sa teed, iseennast on igas asjas. Nii ka “Pisuhännas”. Midagi totrat ja veidrat on ka minus. Ja Laura – ta on ju sümpaatne loll, eks?
Ja eks seda Ukuaru Minna jonni ning kangust on ka. Aga seda on enam-vähem igas eesti naises. Tihtipeale ongi peres naine see vedur, mis veab. Naistest ma hindangi tugevaid jõulisi natuure. Naiselik naine ongi selline jube sitke veoloom!
Kas UNICEFi tegevus on ka üks selline koorem, mida vedada?
Ma alustasin seda asja väga suure entusiasmiga. Näitlejana olin tegelenud ainult iseendaga, nüüd võtsin ette igasuguseid samme – näiteks käisin Paldiski maantee psühhoneuroloogiahaigla lasteosakonnas kontrollimas, kuidas seal elu-olu on. Aga kuna ma olen alati teinud seda muu töö kõrvalt, siis kujunes UNICEF natuke selliseks esindamise asjaks. Minu arvates kipub see minema formaalseks, aga mulle ei meeldi, et see nii on. Ma hindan elus tegusid, mitte sõnu.
Mis mulle tõesti meeldis, oli puuetega laste arvutiprojekt. Tihti on puuetega lapsed raskes materiaalses olukorras. Isa on pere juurest ära läinud, ema ei saa tööle minna, sest peab lapse eest hoolitsema ja elatakse lapsetoetusest. Me lihtsalt otsisime arvuteid ettevõtetest ja kinkisime lastele ning leidsime ka raha, et maksta nende internetiühenduse eest. See oli kohutav töö, aga sellest projektist on nii palju lapsi läinud õppima ja saanud ka tööd.
Abikaasa Ago-Endrik Kerge on tuntud kui fanaatiline ristsõnalahendaja. Kas seda entusiasmi on jagunud ka teistele pereliikmetele?
Keskmine tütar Paula on samasugune hull! Mina satun aeg-ajalt ja harva selle juurde ja siis tekib ka entusiasm.
Kaks korda olete olnud Riigikogus, kas on plaan ka kolmandat korda Toompeale minna?
See valmisolek on täiesti olemas. Kandideerin Võru-, Valga- ja Põlvamaa valimisringkonnas IRLi nimekirjas.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Meeli Küttim
