(:)KIVISILDNIK: Asi aetakse nii hulluks, et terve planeet keerab ära
Sul on tulemas raamat, mille peategelane ja fiktiivne kirjapanija on prohvet, kellel on imelik nimi Soar (vt vihje all). Mida see nimi tähendab?
See on ajalooline tegelane Redik Soar, kelle nime all on ilmunud raamat – nii Eesti ajal kui ka hiljem Loomingu Raamatukogus. Loomingu Raamatukogu versioonis on üks lugu, mida eestiaegses väljaandes ei olnud – “Värdjas.” See lugu inspireeris mind sealt edasi minema.
Kas siin on ka mingil moel tegemist alter ego’ga?
Ei-ei-ei! Soar ei ole autori varjunimi. See on nagu religioosse kirjanduse laadne asi. Eelmine raamat, mis mul ilmus, oli “Liivla-sed ja saurused”, mis on eestlaste väljasuremise lugu, ning uus on nagu selle mõtteline jätk, mis räägib lähiajaloost. Ajad on segased, toimuvad revolutsioonid-mässud, kuna inimesed on väga rumalad, siis levivad kultused. Sellisele globaalsele terrorirežiimile, mida praegu ehitatakse, vastandub altpoolt tulev mauistlik-polpotlik vägivaldne ja hullumeelne märatsev jõuk, mis esimest korda ajaloos märatseb üle planeedi. See on selline veidi fantastiline lähituleviku nägemus.
Aga läheme selle alter ego teemaga üldisemaks. Oled tuntud mehena, kes ütleb asju otse ja ilustamata. Miks eelistad siis ikkagi oma passinime asemel kasutada seda kirjavahemärkidest logoga pseudonüümi (:)Kivisildnik?
Vaata, kui teed kunsti, tahad, et kõik pisiasjad oleks nüanssideni nii, nagu peab. Ja kui vanemad sulle nime panevad, ega nemad tea, et sinust tuleb kirjanik ja see nimi kirjutatakse raamatu peale. Paljudel pärismaalaste hõimudel on nii, et kõigepealt antakse sulle lapsenimi, siis teed initsiooniriituse, saad täiskasvanuks ja valid ise endale täiskasvanunime. (:)Kivisildnik on minu täiskasvanunimi, minu pärisnimi!
Sul on oskus öelda ajakirjanduses valu-said asju välja kuidagi niimoodi, et need lähevad hästi pihta. Ütle, kas sa südames kannad ka kurjust rumaluse vastu?
Ma arvan, et see ei käi niimoodi, et kuskil südames on kurjus ja siis sa otsid sellele kurjusele mingit asja, mida välja valida. Sa lihtsalt oled ja siis näed mingit jõledust ja see tekitab sinus normaalse reaktsiooni. Kurjus ei ole kaasasündinud ega ole mingi iseloomuviga, vaid see on normaalne reaktsioon ebanormaalsetele oludele.
Nimetasid polpotlust, aga Pol Pot oli teatavasti algselt ju humanist …
Jaa, Sorbonne’i haridusega intellektuaal, kes tahtis teha head ühiskonda …
… ja võttis kaikad ning hakkas kolpasid purustama, et seda ellu viia!
Aga kas tead, kuidas ta võimule tuli? Kuidas Punaste Khmeride liikumine sai sellise üldrahvaliku populaarsuse? Enne punaseid oli seal valitsus, kes töötas koos ameerik-lastega. Loomulikult olid seal naginad, mässulised möllasid valitsuse vastu. Ameerika riik ikka toetas mingit jälkust ja seda režiimi. Toetas sellisel moel, et pommitas mässuliste mingeid asukohti, visates sinna Kambodžasse rohkem pomme kui terve Teise maailmasõja jooksul. Need pommid ei läinud muidugi mingite kuradi mässajate baaside vastu, vaid läksid üldse igale poole. Sellest tekkis nii meeletu viha, et inimesi tapeti ära miljonite kaupa. See ei olnud ühe maniaki mingi plaan, et nii, nüüd võtame kätte ja tapame kõik ära, vaid oli olukord, kus inimesed aeti nii hulluks, et lihtsalt tapsid kõiki, keda nad uskusid selle tapatalguga seotud olevat.
Raamat, mis mul on ilmumas, kirjeldab põhimõtteliselt samasugust olukorda. Asi aetakse nii hulluks, et terve planeet keerab ära. Ma arvan, et see tuleb. Ja see ei ole tore.
Aga meie elame ju turvalises Euroopas. Ega need halvad asjad meiega ju juhtuda saa?
Me räägime ju keskvõimu tugevdamisest kogu aeg. Meie korruptandid valitsustes ja pankades on kokku keeranud mingi totaalse sita ja et sellest välja rabeleda, pakutakse keskset võimu, Euroopa Liidu keskvõimu tugevdamist. Aga kes selle asja korraldab? Seesama keskvõim! Arvan, et sellel pasal on lastud meelega üle pea kasvada, et hävitada rahvusriigid, hävitada kohalikud omavalitsused ja lihtsalt teha üks suur-suur-suur, vägivaldne, jälk, kohutav režiim. Ja see režiim tuleb ja sellele vastatakse üleilmse Pol Potiga.
Sinu avaldustest võiks välja lugeda, et teadlikku valet, kus valetajad teavad, et kuulajad, kes järele noogutavad, tegeli-kult teavad, et neile valetatakse, polegi enam palju vähem kui nõukogude riigis?
Need paralleelid tulevad järjest ilmsemaks! Kui selle liiduga ühinesime ja Euroopa Liit oli meie jaoks uus asi, siis tundus, et see on mingite kiuslike või paranoiliste inimeste luul, aga mida aeg edasi, seda ilmsemad on need sarnasused. Mingi läbikukkumisele määratud projekti ehitamine, kõigi tegelike väärtuste eitamine, mingi kuradi luulu viljelemine, mingi jama kokkukeeramine … see kõik on tuttav! Ja sellega käib kokku moraalne, majanduslik, sõjaline laostu-mine. See on ju näha!
Aga protestida pole ju ka mõtet. Lähed tänavanurgale tõtt kuulutama, saad endale lolli nime külge, muud midagi. Kirjanikul siiski on see võimalus vähemalt hinge pealt asju ära öelda. Kas siis läheb kergemaks?
Kergemaks läheb siis, kui hästi ära ütled. Kui hakkad mingit asja kirjutama, see tuleb välja, siis hakkab parem.
Kas luuletajana oled natuke tänulik ka, et jätkub seda materjali? Äkki ühiskonna üldises majanduslikus nirvaanaseisundis lõppeks luule ja looming, kaoks pinge?
Ei ole. On ju selliseid riike, kus inimesed elavad meiega võrreldes hästi, ja sealt ei ole luule ära kadunud. Näiteks Põhjamaad, mis meie jaoks on maapealne paradiis – kui kohutavalt ängistav luule on see, mida seal kirjutatakse. Kui sünge, rõve, absurdne see on. See on kõik saadaval. Näiteks soome luule on täiesti ebainimlik! Seal on väga vähe seda, mis oleks nagu mingi tore asi. Heaolu ei lahenda probleeme.
Kulunud mõttetera räägib, et pole mõtet tegeleda asjadega, mida niikuinii muuta ei suuda. Milline on see mõõdupuu, mille järgi me siin oma pisikeses riigis asjade väljaütlemise ja inimeste talupoja-tarkuse kojukutsumisega võime siiski olukordi mõjutada?
Ärategemine on see, kui hoiad enda mõistuse korras. Kui hoiad pilgu selge ja räägid selget juttu ning aitad teistel sedasama teha. Kui me oleksime kõik Vene ajal lolliks läinud, kirsasäärest viina joonud, arvanud, et kommunism on mingi tore asi ja selle nimel tuleb endal pärakas välja punnitada, siis poleks Eesti riiki tulnudki! Tänu sellele me üldse veel räägime eesti keeles, oleme valged inimesed ja mingisugune väärikus on olemas, et me hoidsime oma kultuurist ja identiteedist kinni. Ja seda tuleb edasi teha! Ükskõik, mis juhtub, me jääme eestlasteks, meie ajame oma asja.
Mis peaks Eesti Vabariigis olema juh-tunud või teisiti, et saaksid öelda: “Näe, nüüd ongi hästi!”?
Ma arvan, kui see riik oleks tehtud inimeste jaoks, siis oleks hästi. Mitte et see oleks tehtud mingi jõugu ametnike või mingi jõugu rikkurite või mingite välisvõimude taldade lakkumiseks. Kui see oleks tehtud meie inimeste jaoks, et neil oleks parem elada. Et need inimesed oleksid paremini haritud, et nende ajudega tehtaks ka tööd, mitte ainult alakehaga. Siis oleks hästi.
Karl Kider, kelle pseudonüüm Redik Soar on tuletatud tagurpidi loetud perekonna-nimest ja sõnast saar. (13. IV 1882 Saare-maal Valjala v – 27. III 1946 Kodasool) kirjanik, ajakirjanik, ühistegelane, õpetaja. Maetud Kuusalu kalmistule.
Küsis Mati Palmet
Foto: Andres Adamson