PEETER SIMM: Aega ei ole tegelikult olemas.
Peeter Simmi elulooraamat on valmis ja peab kohe ütlema, et väga mõnus lugemismaterjal on kokku kirjutatud. Kas nõussesaamine käis lihtsalt?
Eveli Kivimaa oli Kukumäest juba raamatu teinud. Siis need naised püüdsid mu kinni, vedasid Stockmanni kohvikusse. Mõtlesin alguses, et tore – nüüd on Eesti välisluure mind hakanud hindama kui väärikat agenti, aga siis tuli hoopis välja, et tahavad elulooraamatut teha. Ma poleks eluilmaski sellega nõus olnud, kui oleksin vähegi iseloomukindlam inimene. Aga kenad naised rääkisid augu pähe! Ja siis nad meelitasid veel sellega, et filmirežissöörist pole veel tehtud ja kui me nüüd sinust teeme, siis teeme pärast teistest ka. Niimoodi räägiti auku pähe, kui kommunistlikku parteisse kutsuti, et sa pead ikka tulema, muidu tulevad mölakad …
Aga kas olete siis seal kommunistlikus parteis mölakaid kõrvale tõrjumas olnud?
Ma astusin sinna Gorbatšovi ajal ja siis hakkas asi juba muutuma. Kuku väidab, et astusin sinna selleks, et korter saada, aga kui ta võtaks kalendri lahti, näeks, et korter oli mul juba olemas. Nii et ma pole kallilt kommunistlikult parteilt mitte midagi saanud, isegi autoakut mitte.
Nii et see mõte oli ikka selles, et astuda paati ja asuda seda kõigutama?
Jah-jah! Mul sõimati keskkomitees üks- kord nägu täis selle eest, et ma tegevat mingeid lokaalseid ja kohalikke filme. Jutt käis siis puude-filmist (“Puud olid …”, 1985). Mind materdati selle eest, et Leida Laiuse film “Naerata ometi” läks Nõukogude Liidus väga hästi, samas teen mina mingit pagana jama, mingit kohalikku värki. Aga ma hüppasin püsti ka, ütlesin, et ega eesti kino ole see Norma tangukarp, mille igaüks tahab kaenlasse krahmata ja perrooni mööda rongile joosta. Mulle endale meeldib see film siia-maani oma filmidest kõige rohkem. Just sellepärast, et keegi sellele mingit tähelepanu pole pööranud, ja teiseks sellepärast, et seal on olemas see eestlaseks olemise vaev, millest Mats Traat kogu aeg kirjutab. Ma ei ütle, et udmurdiks olemise vaev oleks väiksem, aga nad on ilmselt teistmoodi.
Aga kuidas selline võrdlemine üldse filmirežissöörile korda läheb? Esimene töö oli ju koos teistega kassetis “Karikakramäng”. Sealne Arvo Kukumäega tehtud lugu “Tätoveering” sai kohe algul kõige rohkem tähelepanu ja nüüd, kui aastad on filmi üle kohut mõistnud, võime veelgi enam tunnistada, et just see novell oli “Karikakramängu” tugev koht.
Ma pean ausalt ütlema, et mulle pole kunagi selline võrdlemine meeldinud. Ja ma olen tundnud end ebamugavalt nii siis kui ka praegu, kui öeldakse, et see oli kõige parem novell. Ma olen alati selle peale öelnud, et Urbla oma on ka täiesti tore ja iselaadne lugu, ja kolmas noor režissöör Toomas Tahvel oli see, kes ainsana loobus Tarkovski abist.
Tarkovski oli parasjagu Eestis filmimas ja tollane stuudio direktor Enn Rekkor sehken-das ta meile kunstiliseks juhiks.
Tarkovski on väidetavasti ka selles “süüdi”, et Arvo Kukumägi oma esimese filmirolli “Tätoveeringus” sai?
Meil oli Hannes Kaljujärv, kes oli väga hea näitleja, aga kui Tarkovski teda nägi, siis ütles, et see on ju arhetüübilt hoopis teistsugune näitleja, kes võtaks kirve ja lööks selle pagana meieri maha! Ja see oleks hoopis teine lugu. Siis ma hakkasingi uuesti otsima ning sattusin Kuku peale. Ta oli siis juba lavakunsti-kateedris ning tema õppejõud oli Merle Karu-soo. Kukuga oleme ajapikku sõbraks saanud.
Praegu võiks arvata, et kui Simm ja Kukumägi poleks kokku saanud, poleks te need mehed, kes te praegu olete.
No kahtlemata. Omal ajal olid veel selline suurepärane energeetiline paar Kukumägi ja Kargi Tõnu. Nad ei ole üldse ühesuguse iseloomuga inimesed ja see annab ekraanil huvitava efekti. Nad olid noored. Me oleme nüüd üritanud seda korrata, et lavastame stseeni nii, et teeme proovi ära ja siis ühele antud näitlejaist teeme teksti mõned muudatused ning palume tal edasi improviseerida. Teine peab paratamatult ka improvisatsioo-niga vastama. Aga, tead, ei tule enam niimoodi välja. Ainuke kogemus, mis on tulnud järgmisest filmist, “Ideaalmaastikust”, on see, et alati tuleb üles võtta esimene duubel. Katsuda näitlejad paika panna, nende liikumistrajektoor ära määrata, et operaatoril selgem oleks, ja siiski see esimene versioon üles võtta. Siin on mingid nüansid, mida sõnadega pole üldse võimalik selgitada ning järgmistes duublites neid ei ole.
Kui Tõnu Kargist juttu tuli, siis tema on tõenäoliselt Eesti tuntuim filminäitleja. Mil moel see mees on suutnud ennast igas rollis nii suureks mängida? On see sünnipärane karisma või veel midagi?
Tema on väga tugeva konkurentsitajuga. Ma võin siin saladusi välja anda, et Kargi Tõnn, enne kui ta “Ameerika mägedes” pidi vannis vedelema, võttis nurga taga portfellist hantlid ja tegi võimlemisharjutusi, et rinna- ja õlalihased hästi suured paistaksid. Ta valmistub põhjalikult ette kõigiks asjadeks, tal on alati kõik valmis. Tal on valmis ka ebamugavad küsimused lavastajale, mis Eestis on harukordne nähtus.
No loodetavasti ei ole need ebamugavad küsimused kohatud?
Ei-ei! Ta esitab väga asjalikke küsimusi ja nüüd on teisedki näitlejad rohkem diskuteerima hakanud.
Teil on ka valus hetk olnud filmiga “Stereo”, mis oli tehtud Riho Mesilase motiividel ja mis nimetatud mehe “ära-hüppamise” tõttu riiulile läks. Kas see oli natuke uhkuse asi ka, et juba esimese päris oma filmiga õnnestus ärakeelatute auväärsesse seltskonda sattuda?
Loomulikult! Eks ole see Ameerikaski olnud, et iga kantri- või folklaulja uhkuseks on, et ta nagu oleks istunud kuskil Pennsylvanias vanglas.
Kuidas film riiulilt lõpuks alla saadi?
See juhtus 1990. aastal. Mina olin ise selle komisjoni ninamees, kes riiulifilme välja lasi ja ma siis otsustasin, et teen nagu laevakapten, et viimane film, mis riiulilt alla tuleb, on minu enda oma.
Oli siis ka viimane?
Oli jah.
Arabella-filmis laulis Eestis tol ajal täiesti keelatud mees Joel Steinfeldt, ekraanil aga liigutas suud Sulev Luik. Kas Joeli ennast ekraanile lasta ei tihatud?
Aga Moskvas ta ei olnud üldse keelatud ja meie allusime Moskvale. Kuid me ei saanud võtta ka ülemääraseid riske. Ma tõin ta muusikaga filmi, millel oli 10 miljonit vaatajat üle Nõukogude Liidu ja mida näidatakse mõnes vene kanalis kord aastas tänase päevani. Aga me pidime kahest avantüürist valima ühe, muidu oleksime pilli lõhki ajanud.
Selle intervjuu ajal on tulnud mitu telefonikõnet Valgevene-teemadel. Mis töö käsil?
See pidi algselt olema Läti-Eesti koostöö, aga lätlased ei saanud eriti raha ja pidime kogu loo Eesti peale ümber kirjutama. Nüüd on see Valgevene-Läti-Eesti koostöö. Lugu on ensemble-movie. Kõik toimub nelja-viie inimese vahel, nad puutuvad kolme päeva jooksul omavahel kokku. Nad ei tea enne seda üksteisest suurt midagi, aga filmi lõpus näeme, et inimesed on üksteise elu mõjutanud, nad on seda võib-olla isegi paremaks muutnud. Niisugune lugu.
Valgevenet loetakse teatavasti pigem totalitaarseks riigiks. Kuidas seal töötingimused on?
Meil on töö sujunud. Filmi võtteperiood jagunes kahe aasta peale. See ei ole muidugi kerge, aga teiselt poolt oli väga lahe tööd teha, sest kolleegid olid väga asjatundlikud ja meil oli võttepäevade arv suurem, kui see oli näiteks “Georgi” ajal. Samas ei ole film nii mastaapne – me ei liiguta laevu ega sõjavägesid. Kolleegide professionaalsuses ja valgevene rahva sõbralikkuses pole mingit kahtlust.
Tuleme lõpetuseks veel korra eluloo-raamatu juurde. Seal öeldakse välja paljusid asju väga avameelselt. Mis oleks teie enda vaatenurgast kõige põnevam seik, mis sinna sisse läks?
Võib-olla see, et naabritüdruk Reedal olid need kirjad veel alles ja et ta oli mulle esimeses klassis nagu ema eest – mina seisin nagu post, käed laiali, tema pani mul kasukanööpe kinni ja vedas koju. See oli väga liigutav. Mind üllatas ka see, kui vähe kõik muutub. Et aega ei ole tegelikult olemas.
Aga kuhu see lugu nüüd läheb?
Ristsõnaajakirja Suured Ruudud.
Aa, ma tean! Ma ostan emale seda ajakirja. Ema arvab, et ristsõnad hoiavad tal meeled erksad.
Küsis Mati Palmet
Foto: Peeter Simmi erakogust
