ALLAN VAINOLA: Mitte lasta end lõdvaks ega jäljendada teisi
Sul ilmus raamat pealkirjaga “Inven-tuur”. See sõna viitab väga põhja-likule ülevaatusele või eluseikade loendusele. Mida silmas pidasid?
Põhimõtteliselt nii oligi mõeldud. Kaks aspekti oli. Kuna pool minu elust jääb nõukogude aega, siis võiks olla raamatu pealkirjaks mingi sellest ajast pärinev sõna. Teiseks tahtsingi teha mingi kokkuvõtte sajandivahetuse seisuga, aastaks 2000. See pealkiri on mu abikaasa välja mõeldud.
Kas inventuur õnnestus? Sai kõik kaante vahele, mida tahtsid?
Ütleme, et umbes 85% äkki sai. Aga midagi jäi kindlasti välja. Nüüd tagantjärele mõeldes oleks võinud põhjalikumalt ka teha ja teisi intervjueerida. Ma ju kellegagi väga ei rääkinud, panin kirja need eredamad hetked ja isiklikud mälestused, mis meelde tulid. Aga arvan siiski, et võib rahul olla.
Sulle tõid suure kuulsuse Vennaskon-nas kirjutatud laulud “Pille-Riin” ja “Insener Garini hüperboloid”. Sinu raamatust ei jää muljet, et sulle see aeg nii eriliselt tähtis oleks olnud.
No siis läkski hästi. Ja sellest ei olegi võib-olla nii väga palju kirjutada. Sellele perioodile eelnesid Soome pagulusaastad ja virelemine. Ja korraga siis tuli selline 3–4aastane hea minek. Aga eks see andis väga palju enesekind-lust juurde ja oli ikkagi avalik läbilöök. See oli väga tähtis.
Mis sinna Soome viis? Kus elu rohkem virelemine oli – pagulaselu seal või tolleaegne Eesti elu?
Tänu virelemisele toimuski siit ära-minek. Järsku oli kõigil pea poliitikat täis, muusikaüritused jäid praktiliselt täiesti ära, aga me olime ikkagi muusikud. Lootsime siis välismaal läbi lüüa.
Oli seal samal ajal ka teisi eesti muusikuid, kellega oleks saanud koos tegutseda ja tuge otsida?
Ei olnud. Soomes elasime täielikus eralduses. Ainuke muusik, keda paari aasta jooksul kohtasime, oli Hendrik Sal-Saller, kes töötas Helsingis ühes stuudios helimehena. Temaga tegime plaati, aga üldiselt oli asi väga nõrk. Ja soomlased suhtusid sellal eestlastesse väga halvasti. Ei aidatud, ei soovitatud, kõik teed olid kinni. Eesti oli siis nende jaoks selline tume, kahtlane, umbmäärane koht.
“Inventuur” on väga hea teatmeteos muusikasõbrale, saamaks teada kõigest, millega Allan Vainola koos oma sõprade-bändikaaslastega on tegelenud. Aga sinu isiklikku maa-ilmavaatelist kreedot mina sealt ei leidnud. Äkki saame selle lünga täita. Millesse sa usud?
Ma eeldasingi, et minu isik on raamatus kõrvaline, eelistades anda pilti sünd-mustest, mis olid minuga seotud, ja ajastust, milles need toimusid.
Minu maailmavaade on nagu tüüpilisel eestlasel – ei taha otseselt millegagi end siduda ega sõrme ära anda. Mulle meeldib budism, aga vanemaks saades olen ikkagi aru saanud, et kristlusest tulenevad asjad on õiged. Näiteks kümme käsku – kui inimene neid täidab ja hoolikalt jälgib, et ta nende vastu ei eksiks, siis ta elab väga hästi. Nende käskude vastu eksimisest ongi kõik jamad alguse saanud!
Kui ületad 40 piiri, hakkad rohkem elu üle järele mõtlema. Nooruses kannab sind lihtsalt see elu energia igale poole ning sul pole väga asja igasuguse enesedistsipliini ja selliste asjadega.
Kas oled nii vana mees ka juba, et oskad oma senisest elust midagi kahetseda?
On küll mingid asjad, mis pole välja tulnud. Aga kui teed esimest korda mingi asja, mis ei tule hästi välja, siis järgmine kord juba tead ja teed paremini. Järelikult võib isegi öelda, et ei kahetse midagi.
Väga hästi tuli sul välja Sõpruse Puiestee. Kas tajusid kohe ära, et siit tuleb suur asi?
Ei tajunud. Meil oli Mait Vaiguga juba aastaid mõte, et võiks teha sellise bändi. Ühel hetkel oli natuke rohkem aega ja proovisime paar lugu ära teha. Üks neist oli “1905” ja see võitis üllatuslikult siis enam-vähem kõik grand prix’d, mis siin Eestis võtta oli. Aga selle loo puhul tunnetasin küll kohe potentsiaali. See meeldis mulle kohe väga. Kõigepealt tegin meloodia, Mait tegi teksti, mis mulle kohutavalt meeldis, ja panime need kaks asja kokku.
Sõpruse Puiestee ongi sihuke kokkuvõte mõnedest bändidest, kus oleme koos Maiduga olnud – alguses Metro Luminalis, siis Vennaskonnas –, ja nendest ideedest mõjutatuna on Puiestee tehtud. Muusikaliselt on teda raske määratleda. Pigem on roki, popi ja estraadi vahepealne.
Mille järgi valisid oma raamatusse seal leiduvad laulutekstid?
Need on valitud mitte väga otsides pärle. Pigem on need tuntumad tekstid, et inimesele, kes raamatut loeb, tuleks tuttav tunne.
Selle raamatu sündmused on omades aegades ja noorel muusikul, kes praegu oma teed alustab, on sealt raske midagi otseselt õppida. Aga mida soovitaksid sellele noorele, kes on oma tee alguses nüüd, 2011?
Arvan, et need, kes muusika tegemist südamesse võtavad, kannab juba nende anne sinna, kuhu vaja. Kui on selliseid perioode, mil tundub, et kõik on väga halb ja peaks loobuma, siis tuleks ikka vastu pidada. Kriitikat peab taluma. Praegu on nii, et kohe kui midagi teed, võid netist lugeda kommentaare, mis on enamasti negatiivsed. Nende suhtes tasub hoida valulävi kõrge.
Ja mitte lasta end lõdvaks ega jäljendada teisi. Pigem olgu see asi alguses robustsem, aga jäägu omapära.
Küsis Mati Palmet
Foto: Allan Vainola erakogust
