EDDA PAUKSON: Olen hasartne lahendaja!
Edda, kui tihti te ristsõnu lahendate?
Ma „nokin“ neid. Mõni ristsõna on kogu aeg laua peal lahti ja kui ma näiteks mõnd saadet ootan või mõni vaiksem hetk tuleb, siis võtan jälle ja lahendan natukene edasi. Mul on vanast ajast, kui Eduardiga neid lahendasime, ikka päris palju ristsõnu alles jäänud. Ega need küsimused ju nii väga muutu. Ja eks ma osta juurde ka. Lastelastele ikka tihti ja siis valin endale ka mõne.
Kõige rohkem meeldivad mulle klassikalised ristsõnad. Sudokud aga jällegi ei meeldi. Võib-olla sellepärast, et ma ei oska neid lahendada. No lihtsalt pole minu maitse. Samas pole ma ka kätte võtnud ja endale neid selgeks teinud. Aga teisi lahendan ikka hoolega, need soodustavad mälu tegevust. Muidu ma ei saa oma hea mäluga uhkustada ausalt öeldes.
Aga lahendades lähete hasarti?
Oi, muidugi! Ma lähen selliste asjade peale alati väga hasarti. Olen alati öelnud, et mina ei tohi ühegi mängupõrgu uksest sisse ka astuda, see võib kaunis kehvasti lõppeda. Samas pole ma selline tüüp, kes siis, kui ristsõna välja ei tule, magada ei saa ja muudkui laseb südamel end piinata. Lepin sellega, et kui olen loll, siis olen.
Aga teatmeteosest vastust vaatama ka ei lähe?
Vahel lähen ikka. Kui näiteks ühest sõnast sõltub lahendus ja see ei taha kuidagi välja tulla, siis lähen ja vaatan. Aga kui niisama mõni tühi ruut sisse jääb, siis see mind küll ei sega.
Ise pole proovinud mõnd ristsõna koostada?
Olen ikka! See meeldis mulle vanasti isegi rohkem kui lahendamine! Tegime Eduardiga nii, et mõlemad koostasime mõne ristsõna ja andsime teisele lahendada. Ja teate, mulle tundub, et kui Eduard oskas neid paremini lahendada, siis mina oskasin neid paremini koostada!
On teil mõni eriline lemmikteema, kus alati kõik lahendused välja tulevad?
No mulle on alati sport meeldinud, nendes ristsõnades olin ma alati tugevam. Olen siiani. Ma elan meie sportlastele ikka alati kaasa, näiteks uisutajatele. Olen ise ka kunagi uisutamisega tegelenud, see on nii ilus sport. Ja nüüd vaatan, et Gerli Liinamäe on nii tubli. Tal veel aega areneda ka. Aga meeste üksikkavadele ei saa miski vastu. Seal on kõike: jõulisust, ilu, kõike! Jevgeni Pljuštšenko on muidugi selle ala tipp, aga mulle meeldivad teised ka väga. Ja kergejõustik. Ma olen väga hasartne tugitoolisportlane tõesti.
Samas, loomaristsõnadega kipun ma jänni jääma. Neid vastuseid tuleb ikka käia tarkadest raamatutest järele vaatamas.
Aga tegelikult mulle meeldiks, kui noortele tehtaks rohkem kultuuriristsõnu. Võtame või lauljad. Noored ei tea vanematest absoluutselt mitte midagi! Aga võiksid teada. Mul on väga suur plaadikogu ja oma lapselapsi olen ma hoolega harinud.
Kui suur kultuurilemb te ise olete?
Ma ei olnud kaua käinud Estonias, aga nüüd olen täitsa ooperisoonele sattunud. Läksin ja ostsin kohe seitsmele-kaheksale ooperile korraga piletid. Tahaks kõik need ära näha. „Carmeni“ vaatasin ja kuulasin ära, äsja oli „Mees La Manchast“, programm kestab mul kohe läbi kevade. Ärge imestage midagi, ma ju räägin, et kui ma midagi teha ei viitsi, siis ma ei tee, aga kui ma midagi ette võtan, siis kohe palju korraga. Selles osas olen ma ikka väga hea Hiina pühvlimärgi esindaja – pühvlid ju ka istuvad oma lahtris, aga kui välja pääsevad, siis…
Jüri Arrak ütles kunagi väga õigesti, kui päikesemärkide üle arutelu tuli: „Kui sul on kodus Pühvlist naine ja ta palub sul kardinapuu üles panna, siis ole mõistlik ja pane kohe kaks korraga!“
Teate, kunagi käisin ma teatris suisa kolm korda nädalas. Kõik asjad sai ära vaadatud. Aga ma olen üsna pirtsakas ka, iga koht mulle ei sobi. Rõdu viimasest reast, olge lahke, võin ma vaadata balletti, aga ooperit, ei-ei. Seal ma pean istuma nina vastu lina ja nägema kõiki neid emotsioo-ne lähedalt. Olgu palju grimmi, palju suuväänamist, seda parem. Mulle meeldib seda näha, ma olen tõesti väga uudishimulik.
Kuidas veel oma mõistust teritate?
Teate, kunagi armastasin ma väga bridži. See on hea mäng, tarkade inimeste mäng, arendab loogilist mõtlemist ja iseloomu. Vanasti sai seda ikka palju mängitud. Mu vanaema mängis, mees mängis, sõbrad mängisid. Bridžilaua tagant läksin ma isegi sünnitama. Oli täitsa öö, kui mängisime. Ühtäkki tundsin, et mul on veed ära tulnud. Tõusin püsti ja ütlesin, et nüüd on lugu selline, et tuleb minna. Meil oli neljandaks käeks üks peretuttavast arst. See teatas kohe, et ei, istu maha ja mängi edasi. Nii et alles siis, kui mul ikka valud käes olid, läksime haiglasse. Ja pärast sünnitust sain kingiks mängukaardid, väga asja-kohaselt. Poeg hakkas ka muidugi bridži mängima, kuidas muidu. Neljandat kätt oli ju vaja kasvatada.
(Naerab laginal.)
Aga nüüd ei ole ma ammu saanud mängida. Kui teaks, et kuskil käib koos mõni bridžiklubi, siis ma täitsa tahaks nendega ühineda ja taas mängida. Ma oleks nõus nad enda juurdegi kutsuma. Aga siis on kohvikeetjat ka vaja, sest ega ükski mängija saa ju laua tagant ära käia.
Küsis Kai Väärtnõu (Naisteleht)
Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix
