LIIS JA MAREK LEMSALU: ühised huvid ja vastastikune toetus
Marek, kas Liis oli siis juba olemas, kui sina murdsid jalgpallis rahvusvahelisele tasandile?
Marek: Ma aran, et oli. Napilt-napilt. Olin ikka väga noor isa. Ainult 19.
Liis: Sama vana kui mina praegu!
Liis, sa oled väikesest peale teadnud, et sinu isa on kuulus jalgpallur. Kas olid uhke ka?
L.: Ma ei tea, kas „uhkus“ on kõige õigem sõna. Aga ma ei kohanud vist kusagil omavanust, kes oleks tippsportlase poeg või tütar. See oli väga äge!
Ja siis ühel hetkel oli minek. Norrasse.
L.: Jaa, seda ma mäletan väga hästi. See oli esimese klassi lõpus.
M.: Kuskil kaheksa-aastaselt.
Oli see ka trauma?
L.: Alguses, kui ma teada sain, ma ootasin seda. Mäletan, et mul oli väiksena selline vihik, kuhu kirjutasin jutte. Ja siis ma kirjutasin sinna, kuidas ma lähen Norrasse ja kuidas see kõik võiks olla. Aga kui juba seal olime, ei saanud ma ju keelest midagi aru ja hakkasin nutma. Ütlesin, et ma ei õpi seda keelt kunagi ära ja see on vale, mida me praegu teeme.
Kui kaua keelega läks?
L.: Väga vähe läks! Kolm kuud ja suutsin rääkida põhilisi asju.
Aga millisesse kooli läksid?
L.: Alguses läksin rahvusvahelisse kooli, kus olid kõik välismaa lapsed. Inglise keel oli kõigil nii nõrk, kui üldse võib olla. Aga arvan, et see arendas minu mingeid teisi külgi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, sellest sain siis aru. Aga siis kolisime uuesti ja läksin Norra põhikooli.
Kas olid norra kooliõpilaste jaoks umbkeelse võõramaa tüdrukuna täielik imeloom?
L.: Võib-olla olingi imeloom, aga nad võtsid mind kingituste ja kallistustega vastu. See oli nii armas ja soe!
M.: Mingit barjääri ei olnud, see oli üdini positiivne.
Kas seda ka märgati, et oled profijalgpalluri tütar?
L.: Loomulikult! Ma ei oskagi seda sõnades väljendada. Seal on nii jalgpallihuvilised inimesed ja kui nad sellest teada said, siis poisid ütlesid: “Vau! Sinu isa!” Kõik mängisid jalgpalli, kaasa arvatud mina, see on mingi rahvussport seal.
Tundsid, et sul on isalt päritud ka mingi parem geen selleks kui teistel?
L.: Alguses ma ei osanud midagi, aga kui tekkis suurem huvi ja juba suurte tüdrukutega sain mängida, siis rääkisin isale, aga ma ei tea, kas ta mäletab.
M.: Ikka mäletan. Ma arvan, et Liisil oleks sporditegemiseks tõenäoliselt eeldused olemas. Tema ema tegeles kunagi vehklemise ja ujumisega. Liisil oleks küll edu olnud mõnel spordialal.
Jalgpall on vigastusterohke mäng. Sina, Marek, tead seda eriti hästi. Kas ei tulnud tahtmist oma tütrele jalgpalli asemel viiulimängu soovitada?
M.: Naiste jalgpall, oleme ausad, ei ole nii brutaalne nagu meeste mäng. Mees läheb täisvihaga mõnda olukorda sisse ja see on ohtlik. Mehed on hulljulgemad, eriti kui peaga mängitakse, neil on see olukord ikka ohtlikum.
Liis, kui kaugele jalgpallikarjäär sinu jaoks jõudis? Said päris mängijaks?
L.: Kes seda oskab öelda. Mingiks mängijaks ikka sain. Omandasin algtead-mised, aga žongleerimisega oli veidike raskusi. Mu rekordid on sellised, et ei taha öelda.
M.: Ütle välja!
L.: Ei ütle! Aga teised asjad olid suhteli-selt okeid.
M.: Naiste kõrgliiga tasemele jõudis. See on minu arust piisav küll.
Naiste jalgpall oli alles tõusev ala ning oli suhteliselt reaalne ka säravatele medalitele ligi saada. Kas profijalg-palluri eluplaan ka mingil hetkel peast läbi käis?
L.: No arvatavasti ma siis ikka mõtlesin selle peale. Aga tundsin, et see ei ole see õige asi, sest ma ei olnud leidnud endas rahulolu. Ma teadsin, et mul on veel mõned asjad, mis olid jäänud kripeldama, näiteks tantsimine. Mu vanematele öeldi, et pange Liis juba väiksena tantsutrenni. Kas nad panid? Ei pannud!
M.: Variandid on, kas viid lapse või ta leiab ise. Liisi puhul on see ere näide, kuidas ta jalgpalli leidis. Ega mind ka keegi trenni viinud. Klassivend ütles, et lähme. Läksin, meeldis, jäin. Arvan, et selline iseeneslik looduslik valik on õige.
Kuivõrd isal muusikaline talent end ilmutas?
M.: Muusikaline taust on täitsa olemas. Õpetajad leidsid mingi andekese üles ja pidin hakkama koorisolistiks vahepeal.
Sellist mõtet pole pesast läbi käinud, et ehk oleksid võinud pigem Ivo Linna moodi karjääri teha?
M.: Ei. Minu esinemised on tehtud. Jalgpalliplatsil.
L.: Tema esinemised on kodus.
M.: Kodus vahetevahel, jah.
Liis, anna hinnang, laulab ta hästi?
L.: Noo, ma arvan, et kui ma teeksin talle väikese üks-kaks-kolm-koolituse, siis ikka sealt tuleks ka.
Sinu pinginaaber Jaanus on Kuma ristsõnade peatoimetaja ja samas suur jalgpallifänn. Kas ka ristsõnadehuvi on teil ühine?
M.: No tegelikult ühendas keskkooli ajal meid sport. Koos sai palju aega veedetud küll, aga ju see ristsõnahuvi tuli tal hiljem. Ise ma just väga suur ristsõnahuviline ei ole, kuid kui kätte satub, lahendan ära. Aga sudokud meeldisid küll vahepeal ikka hirmsat moodi.
Kui palju oled sina, Liis, muusikalist haridust saanud?
L.: Muusikalist haridust mul tegelikult üldse ei olegi. Muusika on lihtsalt kuidagi leidnud minu ellu tee. Olin umbes 15-16, kui hakkasin laulma VAFis. Seal siis anti baaskoolitus. Mulle niivõrd meeldis see, ma tundsin, et see oli nii rahustav ja hea ajaviide. Aga ajaviitest tuli midagi hoopis rohkemat.
Lõpuks said superstaariks.
L.: Jah. Ma millegipärast usun, et kui olla südamega asja juures, siis juhtuvadki imed.
Marek, usud sa ise oma tütresse, et temast saab laulja, kes teeb pika tõusva sädeleva karjääri?
M.: Absoluutselt. Üks asi on hästi laulda, teine asi on lavanärv. Ma arvan, et see on pool kogu asjast, et edukas olla. Arvestades seda, mismoodi ta suutis end superstaari-saates kokku võtta. Nädal-nädalalt järjest pingelisem, kolm kuud! Ja kui sa ei ole harjunud – see oli tohutu pinge häälele, kehale, kõigele! Kui sa selle kõik ära kannatad, siis on ju mingis mõttes märk maas. Ma arvan, et tal on see alge olemas, ja ma ei näe mingit takistust.
Liis, oled sa valmis oma sihte tulevikus vastavalt nendele ootustele seadma?
L.: Jaa, loomulikult. Küll mina juba hak-kan seadma. Aga praegu ma tõesti ei oska öelda mingit konkreetset vastust, KUHU ma tahan jõuda. Aga ma TAHAN jõuda.
Ja kui tiivad kannavad, siis on minek?
L.: Siis on sajaga minek!
Küsis Mati Palmet
Foto: Kuma Foto
