ROY STRIDER: Võib-olla ei oleks ma omal jalal tagasi tulnud, kui poleks koeri kaasa võtnud
Kirjamees Roy Strider, Sinu uue raamatu pealkiri võimaldab arvata, et see võib olla puhtalt ilukirjanduslik. Kuidas asi tegelikult on – kas lugu kullakaevajatest on fiktsioon või põhineb faktidel?
See on dokumentaalne tekst. Tegemist on sõna otseses mõttes memuaaridega – kirjapandud mälestustega. Raamat on sellest, kuidas ma koos ühe toreda ja vapra operaatoriga sõidan Mongooliasse eesmärgiga uurida illegaalse kullakaevan-damise buumi. Et uurida selle tegevuse võimalikke sotsiaalseid, kultuurilisi, tervislikke tagajärgi ja koguda piisavalt palju filmimaterjali, et tulevikus valmiks sel teemal ka dokumentaalfilm.
Mulle tundub, et raamat on natuke seikluslik seetõttu, et teema ise on keskmisele lugejale intrigeeriv. Kuld! Kellele siis ei meeldiks kulla sära!?
Ja kuna need kullaotsijad, keda Mongoolias kutsutakse ninjadeks, on agressiivsed ja vaenulikud, on nende seas viibimine ohtlik.
Et seda ohtu kuidagi vähendada, pidin kaasa võtma midagi, mida mongolid väga kardavad. Mongolid kardavad äikest, aga seda ma ei osanud kaasa võtta. Siis nad kardavad khaani, aga seda ei ole. Ja siis nad kardavad suuri kohalikke valvekoeri tiibeti mastifeid, keda seal kutsutakse mongol bankhar’iteks. Mul juhuslikult on kaks niisugust koera, kellest üks ongi Mongooliast pärit. Tõin ta kutsikana 2009. aastal siia Eestisse. Salaja, kahjuks. Vabandust selle pärast!
Nüüd ta on suureks kasvanud. Emane koer, kaalub 41 kilo!
Mul on teine mastif veel. Võtsin nad kaasa. Kohapeal tundus, et tegin õige otsuse. Ulaanbaatari tänavatel jäi mulje, nagu oleks mul kummaski käes kergkuulipilduja – inimesed jooksid kiljudes kahte lehte laiali. Seal ei käi mitte kunagi keegi nende bankharitega niimoodi. Nad on väga metsikud ja keevalised koerad.
Aga said siis kullaotsijate jälile?
Jaa, muidugi sain. Lühikest aega elasin erinevate kullaotsijate laagrites ning viisin ennast kurssi sellega, mida nad seal teevad ja kuidas elavad. Väga erinevad grupid olid. Oli väga ohtlikke inimesi, kes juba varahommikul lebasid kõrvetava päikese käes ja olid alkoholist koomas. Oli gruppe, kus keegi oli just surnud alkoholi tõttu. Oli gruppe, kus oli ka suhteliselt intelligentseid inimesi. Oli gruppe, kus oli rohkem meeleheidet, oli gruppe, kus oli natukene vähem meeleheidet. Kõik nad otsisid kulda …
Miks see meeleheide? Kas tõesti keegi ei leidnud?
Mongoolias on nii, et kes lööb labida maasse ja natukenegi oskab loogiliselt vaadata, kus seda kulda võiks tõenäolisemalt leiduda – enamasti siis jõgede tühjades voolusängides –, varem või hiljem ühe-kahe-kolme-viie tunni kaevamise järel kulda ka leiab. See on täiesti välistatud, et ei leia. Kui suur leitud kogus on, see on õnneasi ja ajaküsimus. Aga kindlapeale leiab kulda. Mongoolia on väga rikka maapõuega.
Aga millest siis ikkagi see ennast-hävitav alkoholism, kogu see traagika ja pinge tuleb?
Kullaotsimine on raske töö. See tapab tervise väga ruttu. Esiteks on kaevamine ränk. Teiseks elutingimused – see on ikkagi välilaager. Kolmandaks tolm, inimese kopsud pole mõeldud sellises tolmus viibimiseks. Neljandaks leitakse enamjaolt väga väikeseid kullatükke. Suur kullatükk maksab rohkem, kuigi kaal võib sama olla kui mitmel väikesel tükil. Ninjad sulatavad neid kullapurutükikesi suuremateks kokku, seda tehakse elavhõbedaga. Elavhõbedaaurud on aga väga mürgised, tekib ulatuslik siseorganite kärbumine. Elavhõbe ise enam organismist välja ei lähe. Sageli askeldavad elavhõbedaga lapsed. Ka kaevanduskäikudes tegutsevad sageli lapsed, sest nad on väiksemad. Palju on õnnetusi.
Kulla hind, mida ninjadele untsi eest makstakse, on naeruväärselt madal. Tegemist on ikkagi õnneküttidega ja see tekitab ebakindluse tuleviku suhtes.
Me kõik teame, et Mongoolia on nomaad-luse kodumaa. Ninjad ei ole ju enam nomaadid. Nomaadlusega on kaasas käinud kümneid tuhandeid aastaid vana kultuur. Ninjadel ei ole enam mingit kultuuri!
Nad ei oska enam looduses olla?
See on tänapäeval väga keeruline. Kliima muutub, Mongoolia kõrbestub ja see prot-sess kiireneb. Rohumaad on kehvemaks jäänud. Taimede liigikus on viimase saja aasta jooksul katastroofiliselt vähenenud. See on mõjutanud kariloomade tervist.
Mongoolias on selline termin nagu zud, mis tähendab erakordselt külma ja karmi talve, kus sureb kõik. Mongolitel ju lautasid ei ole, kogu kari on lihtsalt väljas. Kui on zud, siis on väga tavaline, et ühe ööga kaotab nomaad kõik, mis tal oli. Pärast seda on ta mitte keegi.
Viimasel kümnendil on kolm zud’i olnud ja ka see talv oli väga karm. –50 oli tavaline õhutemperatuur.
Teiseks. Hiina, Mongoolia naaber, toodab väga palju odavat elektroonikat. Mon-goolias on nende toodete hinnad veel mitu korda odavamad kui siin. See tähendab seda, et tänapäeval on vähe nomaadi-elamuid, kus ei ole televiisorit. Kui vanasti jurtasse sisenedes paistis vastasseinas altar, siis tänapäeval on selle koha peal juba televiisor ja altar on nihkunud. Inimesed ei lähe vara magama, vaid vaatavad telerist filme. Sealt näevad nad ilusat elu. Olgugi et seal ka rikkad nutavad, on elu filmis luksuserohke. Ja kellele igal õhtul näidatakse sellist propagandat, tahab ise ka seesugust elu.
Mongoolias on 2,8 miljonit inimest. Praegu elab üle poole neist pealinnas Ulaanbaataris. Aga mida sa seal teed? Ja inimesed sõidavad juba linnast maapiirkondadesse ning hakkavad ninjadeks, sest nad ei ela ära.
Kohtasin Mongoolia armee erukaptenit, kes maksab oma pensionist korteri kommunaalkulud, aga söögi jaoks enam ei jätku. Tal on naine ja kaks last. Tema ainus võimalus oli hakata kullakaevajaks. Ta oli olnud ühe päeva ninja, kui teda seal Altai mägedes kohtasin. Ja see on traagiline. See on raske elu, oled eraldatud oma lähedastest, sa tead, et tapad oma tervist, sa ei tea, kas leiad palju või vähe kulda, aga pead iga päev kaevama.
Kas mõnel puhul tundsid ka tõsist ohtu?
Mõnikord oli selline olukord, kus paistis, et mingi ninja tahab mind maha lüüa. Ninjad tapavad üksteist ka. Kui keegi leiab ootamatult üsna suure kullatüki ja kõik tahavad seda endale saada … Olla ninja on väga metsik olemise viis.
Kas koertest oli abi nende juba metsis-tuvate ninjade vastu?
Ma arvan, et võib-olla ei oleks ma omal jalal tagasi tulnud, kui poleks koeri kaasa võtnud. Mul oli nagu klaaskapsel ümber, kui nad mu kõrval olid. Kõige suurem oli mongolite hämming, kui nad said aru, et koerad taipavad inimese juttu ja mul on voli loomi käsutada.
Küsis Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
