TOIVO ASMER: Summa summarum läks võidusõitjakarjäär ikka väga hästi.
Oled elus palju ameteid pidanud – vormelisõitja, ettevõtte juht, minister – ja enamasti ikka avalikkuse vaate-väljas. Kes oled praegusel eluetapil?
Praegu olen ettevõtja, ärimees ja kardiliidu president. Elus on tõesti saanud paljusid asju teha ning see on hea, et on ülevaade erinevatest asjadest olemas.
Autospordiga rikkaks ei saa, kui sa just ei ole vormel 1 tippsõitjate hulgas. Sind on see ala saatnud läbi motospordi, vormelisõitja karjääri, poja maailma võidusõidu tippu viimise kardiliidu praeguse presidendi ametini välja. Kui nüüd materialistliku pilguga sellele tagasi vaatad – oli see kuidagi kasuks muude asjade tegemisel või pigem needus, mis võtab aega ja energiat ning jääbki võtma?
Ma usun, et on pigem mingil määral needus. Aga seda mitte nüüd päris halvas mõttes. Kuid siiski – kõik see tehnikasport on seotud suurte rahadega. Rallis maailmameistrivõistluste tasemel teenitakse raha, ka muidugi vormel 1 ja Indy USA-s. Selliseid sarju on, aga kõik ei mahu marjamaale, enamik jääb ikka karjamaale. Lootus jääb, et sinna jõu-takse, aga selleks peab kõik kokku sattuma – pead olema kiire, sul peab olema õnne ja pead olema õigel ajal õiges kohas. Kui midagi sellest puudub, jääd ikkagi peale maksma.
Ise olid autosportlasena Nõukogude Liidus 1970–80ndatel. Oli see sinu jaoks õige aeg ja õige koht?
Nõukogude ajal olid EPT-d, KEK-id, MEK-id, tehased … Kasumit tuli, raha jäi üle ning kui olid otsustajate läheduses, siis neid võimalusi leiti. Maksti kinni tehnika, kõik need komandeeringud, anti veokid, millega minna kas või Gruusiasse võistlema. Oma karjääri jooksul võitsin ikka hästi palju, sain sisse NSV Liidu koondisesse ja olin seal 13 aastat. Tõsi küll, viimasel aastal, 1991, me ütlesime, et meil on oma vabariik ja NSV Liidu all enam välja ei läinud.
Kas tunned, et said oma võimed võidu-sõitjana sportlike tulemuste näol realiseeritud?
Ilmtingimata. Kui räägime Nõukogude Liidu meistrivõistlustest, siis hästi palju igat värvi medaleid, lisaks Ida-Euroopa meistrivõistluste kaks hõbedat. Seal jäi küll kripeldama, et üks oleks võinud olla kuld. Meil oli Viktor Kazankoviga ühepalju punkte ja reegel oli nii, et otsustav on viimase etapi koht. Selle viimase etapi Saksamaal võitsin mina ning siis otsustati järsku ringi, et võetakse seekord hoopis esimese etapi järgi, kus mina olin 5. ja Kazankov 3.
Oli siin midagi poliitilist?
Kindlasti oli. Aga muus osas oli nii, et summa summarum läks võidusõitja-karjäär ikka väga hästi.
Tean kindlasti veel ühte asja, mis sul kripeldab – järeltulijal Marko Asmeril läks ka väga hästi, kuid päris vormel 1 sarja põhisõitjaks jäi läbi murdmata. Aga seda teemat on nii palju arutatud, et läheks siit edasi hoopis kardispordi juurde. Oled kardiliidu president ja samas ise tsikli pealt vormelisse läinud nii, et pole karti sõitnudki. See on vist üsna ebaharilik?
Ega ole jah. Vaid mõned korrad on tulnud endal sõita. Olin kuskil paarikümneaastane, kui tehas Teras korraldas talvel kardivõistluse. Olin siis üsna tuntud motomees ja selle võistluse ka võitsin, kuid osavõtjaid oli minu klassis vist ainult viis. Ja siis ükskord talvel oli Õismäe kardirajal poliitikute võistlus, siis ma ka võitsin. Noh, ja hobikardiga on võidetud ka ministrite võidusõit Kuma Raadio sünnipäeval.
Kardiliidu presidendina pole vaja medalitele sõita. Mis oleks aga see tule-mus, milleni tahad jõuda, enne kui presidendiameti järglasele edasi annad?
Kardiliidu president olen nüüd juba teist korda. Esimest korda olin 1990-ndate keskel, siis, kui läksime Nõukogude tehnikalt üle lääne tehnikale nagu kogu ülejäänud maailm. See käis suurte kaklustega. Mind lubati isegi kuskil salaja maha lasta, et ma kogu kardispordi Eestis lõpetan. Õnneks läks teistpidi. Läksimegi muu maailmaga rinda pistma, nagu vaja.
Täna on eesmärgiks pärast masu ala üldise populaarsuse tõstmine meediatöö abil. Võistluste arv suureneb järgmisel aastal kindlasti oluliselt. Ja püüame võistlusklasse ühtlustada rohkem sellistega, mis on maailmas kõige populaarsemad. Olen kõigile öelnud – tahan, et keegi meie poistest võidaks Euroopa karika või tuleks maailmameistriks. See on eesmärk! Et oleksime tipus, et meid oleks näha. Ja meid on olnud näha – olgu see või Marko, kes oli kardis ikka MM-tasemel absoluutne tipp, võtame Kevin Korjuse, kes oli kardis absoluutne tipp ja on nüüd seda juba ka vormelis …
Ja teine asi ka – ega kõik jõua siis tippu, aga kardispordi kaudu kasvatame endale suurepäraseid autojuhte, kes tänaval on tõeliselt hea käega liiklejad, kes oskavad ära hoida nii mõnegi rumala autojuhi tekitatud avariiolukorra.
Kuma Raadio sünnipäevaks 3. septembril oled lubanud publikut üllatada sellega, et esimest korda kihutavad ehtsad võistluskardid linnatänavatel, aga ka sellega, et Toivo Asmer astub rahva ette laulja rollis. Seda ei tea vist mitte kõik, aga muusika on sind saatnud läbi elu. Isegi oma CD välja antud.
Jah, muusikaga olen kokku puutunud algkoolist peale, kui vennad Asmerid mängisid lõõtspille. Kindlasti on see tulnud emalt – ta oli hästi musikaalne. Ega seal maal suuri võimalusi ei olnud, aga kui sai linna tuldud, tulid esimesed bän-did, sai tantsuks mängitud ja … Hiljem sai juba tõsisemalt ansamblitega esinetud – Siirius, Õnnelemb, lühikest aega Baltika, kus mängisin bassi ja vahel laulsin.
Nüüd viimasel ajal on tekkinud ansambel, kellega käime päris palju väljas. Nimi on Neli Teed, sest kõigi nelja liikme nimi algab T-tähega. Mängima kutsutakse palju, aga meile pole see kellelegi põhi-töö, nii et läheme siis, kui sobib ja meeldib.
Millist lugu oma repertuaarist julged propageerida?
Seal plaadi peal on lood, mida täna hindan juba üsna kriitiliselt. Aga uuematest, mis veel plaadil ei ole, aga mida kuuleb raadiotest, meeldib endale koos Merle Liljega tehtud „Soov” ja „Pühapäeva hommik”.
Soovita nooremale põlvkonnale ka midagi head kuulamismaterjali laiast maailmast.
„Pühapäeva hommik” on Kris Kristof-fersoni lugu ja teda võin küll soovitada. Ja väga meeldib mulle teinegi kantrivend – Don Williams. Samuti on mind palju mõjutanud Eagles.
Igal ajal on olnud erinevad iidolid. Näiteks kui ansambliga Õnnelemb sai tehtud keerulisemat „torudega” muusikat, inspireeris väga Chicago. Kõrgelt hindan ka Laima Vaikulet, kes on tänaseni väga heas vormis ja tuleb järjest uute lugudega välja.
Küsis Mati Palmet
Foto: Toivo Asmeri erakogust
