KARISMAATILISE NIMEGA NÄITLEJA, kes tahtis saada hambaarstiks
Ilmselgelt olete Eesti kõige karismaa-tilisem näitleja. Vähemalt nime poolest kindlasti. Kust kohast Teie nimi pärineb?
See on minu neiupõlvenimi ja on tulnud isapoolsest suguvõsast. Siis kui oli nimede eestistamise aeg. Meie saksapärane nimi oli Keiserman ja kuna vanaisal oli Kullamaal Karjamaa talu, siis sellest tuli Karisma.
Kas kuskil on peetud seda ka näitleja pseudonüümiks?
Jaa-jaa, kui Ameerikas käsime, siis hõigati väga niimoodi suurelt – Cathrin Charizma! Nii ta on, aga ilmselt minu vanavanemad ei teadnud seda tähendust, kui nad nime eestistasid. Meid ei ole eriti palju – on veel vend ja venna perekond.
Teie kohta on öeldud ka „see õige Pipi“! Neid õigeid Pipisid pole vist ka suurt rohkem kui paar tükki?
Minul õnnestus seda rolli mängida 20 aastat. Tänu sellele mind inimesed nii mäletavadki. 20 aastat on ühe rolli jaoks ikka väga pikk aeg.
Pipi on roll, mis annab igale näitlejale ülesande see tegelane enda olemusega siduda. Mille poolest Katrin Karisma Pipi teistest erines?
Kui mina seda rolli tegin, siis olin värskelt teatrikooli lõpetanud ja võtsin kaasa kõik õpetused, mis Panso oli andnud. Ja üks õpetus oli selline, et kui roll paistab energiline, väliselt särav ja kütkestav, siis tuleb alati otsida seda teist poolt, miks niimoodi on. Ilmselt on siin see, et ta peab ise elus hakkama saama. Ja sealjuures mitte unustades seda, et ta ema on pilve peal ja isa neegrikuningas. Lähtusin sellest, et ta on täiesti tavaline tüdruk, aga ta saab elus ise hakkama.
Kui kindel oli see näitlejaks saamise plaan, kui läksite näitekooli uksele koputama?
Ma ei tahtnud näitlejaks saada! Ma tahtsin hambaarstiks.
Aga kes siis vägisi sinna viis?
Ema. Ema ütles – mine! Juhtus see nii, et Lõvi tähtkujus sündinud augustikuu lapsena lõpetasin keskkooli 17-aastasena.
Sel aastal konkurssi ei olnud. Need eksamid olid kohtadele, millelt kaks inimest oli välja kukkunud ja teistel oli üks aasta juba tehtud.
Mida eksamitel teha tuli?
Lugesin luuletust, tegin mingit etüüdi … Kuna mul ei olnud mingeid erilisi luuletusi, siis kasutasin ära need materjalid, millega tegin lõpueksameid. Lugesin inglise keeles, vene keeles, eesti keeles, laulsin loomu-likult … ja saingi sisse.
Kuidas tagantjärele tundub, kas ema otsus oli õige või on siiamaani selline tun-ne, et küll oleks ikka mõnuga hambaid puurinud?
Näitleja elukutse on väga sõltuv. Vahete-vahel võib tekkida kibestumus, kui pead istuma kodus ja ootama rolle.
Kas Katrin Karisma on istunud kodus ja oodanud rolle?
Ei ole! Aga oleks võinud niimoodi juhtuda. Ma arvan, et siis oleksin küll mõelnud, et mõtle – kui oleksin hambaarst, kui rikas ma oleks ja mida kõike teeks. Aga jah, ilmselt ikka ema tegi õigesti.
Nüüd tuli liituda grupiga, kus teistel oli juba aasta käidud.
Seal kursusel olid ees juba Kalju Komis-sarov, Raivo Trass, Jaan Tooming, Hele-Reet Helenurm, Mari Lill, Tiiu Randviir, Ago Saller, Enn Klooren, Peeter Jakobi, Andres Ots …
Sinna ma sattusin ja mind võeti väga hästi vastu. Kõik olid väga omanäolised ja on siiamaani. Aga ega ma eriti koolis jalga maha saanud. Panso andis kõigile mingid sõnad kaasa, mulle ütles, et „teile, Katrin, me ei oska öelda mitte midagi. Te olete nagu lapse tagumik – kunagi ei või teada, mis sealt tuleb, paksu või vedelat“.
Ühe kursusekaaslasega, Peeter Jakobiga, on teil elu olnud ka mõnda aega seotud.
Jah. Me olime viis aastat abielus.
Ivo Schenkenberg oli siis üle kooli poiss?
Ta on tegelikult väga tore mees. Südamlik ja töökas. Ma siiamaani jälgin tema eluteed.
Aga „Viimses reliikvias“ mängisin ise ka – Risbiteri teenijatüdrukut. Ja tegelikult ma kandideerisin ka Agnese rolli.
Kuigi meile koolis õpetati, et tähtis on inimese sisemine ilu, teame suurepära-selt, et filmi on vaja väga ilusaid või siis väga koledaid inimesi ning esimesi rohkem kui teisi. On teada, et teil on olemas see ilu, millega filmi tõmmatakse ja teid ka tõmmati sinna.
Eesti naised on kõik ilusad.
Aga mis puudutab filmi, siis filmis on hästi oluline nägu, sest nägu on inimese hinge peegel. Ma ei saa öelda, et olen mingi klassikaline iludus – olen püstise ninaga ja kõik niisugused asjad. Ilmselt nendes filmides, mida on olnud kokku viis, oli vaja minu tüüpi.
Ainult viis. Miks neid rolle rohkem pole olnud? Eeldused oleks võimaldanud ju samasugust karjääri nagu Eve Kivil. Oli see juhusepuudus, tahtmise puudus?
Ilmselt oli mingil määral ikka ka tahtmise puudus. Ma ei tundnud nagu mingit erilist vaimustust. Filmi tegemine oli minu jaoks liiga aeglane. Tahtsin reaalselt kokku puutu-da publikuga, minu jaoks oli see magnet. Võib-olla ma tegin valesti, aga nii see oli.
Aga parimad rollid teatrilaval?
Klassikalisest operetist tulevad meelde Lisa Kįlmįni „Marizas“ ja Stasi „Silvas“.
Aga ma ei ütleks, et mulle oleks väga meeldinud klassikalist operetti mängida. See oli minu jaoks ilmselt natuke liiga raske, kuna nõuab väga perfektset hääle-kooli, mida mul ei olnud, ja muidugi väga suurt tantsuoskust. Oled orkestri ees, mängid, laulad, tantsid. Sul ei ole mikrofoni ega midagi. Oled nii, nagu oled. Ja kui number läheb kordamisele, pannakse topelt tempo peale!
Minu armastus on olnud muusikal. Seda olen mänginud tunduvalt rohkem kui klassikalist operetti. Esimesena meenub Bacharach’i „Tõotused, tõotused“, siis „Kabaree“, linnahalli muusikalid ja muidu-gi on „Pipi Pikksukk“ ka muusikal.
Kuidas see üldse õnnestus – tulla draa-makoolist ja otseteed ooperiteatri lavale?
Olin ilmselt julge tüdruk. Praegu küll niisuguse ettevalmistusega ei julgeks Estonia lavale minna. Hakkasin tööle ja tänu oma kontsertmeistritele, kelleks olid Ülla Milistver ja Jaanus Juul, omandasin rollid ning need hakkasid oma elu elama.
Kas midagi andis laulmise õppimisel ka kooselu Eesti kõigi aegade ühe ande-kaima tenori Hendrik Krummiga?
Jah, Hendrik oli väga range, aga samas andis tuge ja lootust. Ta käis kõiki mu rolle vaatamas. Ta oli ise ka väga suur töötegija ning teadis, mis tähendab töö häälega.
Ta oli väga andekas, mitmekülgne, lahtiste kätega, väga loov. Kui ta millegi kätte võttis, siis ta selle ära tegi. Hendrik ütles, et inimene ei pea kartma tööd, vaid töö inimest.
Kogu tänane jutt on olnud minevikust. Aga mida ootate tulevikult?
Saatus, saatus, kingi mulle … Uusi huvitavaid inimesi ja uusi sõpru! Mul on neid küll päris palju, aga viimasel ajal olen hakanud kõige rohkem hindama inimestevahelisi suhteid ja püüan sellesse palju panustada. See on kõige tähtsam! Ja et meie maal ikka hästi läheks.
Küsis Mati Palmet
Foto: Toomas Tuul
