GETTER JAANI: Mõelge, mida me võiksime korda saata, mida kõike head me võiksime praegu teha
Sinus on kahtlemata olemas see, mida nimetatakse X-faktoriks, sest keegi ei oska täpselt ära seletada, mis on see, mis suunab tähelepanu ühele inimesele ja paneb teised tema järgi joonduma. Oled sa ise kunagi endale esitanud küsimuse, mis paneb publiku sind nähes vaimustusest kiljuma?
Ei oska öelda. Kindlasti ei saa ma enda kohta seda öelda, et olen kõikidest teistest parem laulja. Kõik lauljad on omamoodi erilised ja huvitavad, kõigis on midagi erilist ja kõik on omamoodi põnevad.
Aga mis see võiks olla, mis paneb kõiki kiljuma? Ma arvan, et võib-olla see, et neile, kes on minu fännid, meeldib see, mida ma teen, minu lood.
Äkki on asi natuke suhtumises ka? Öeldakse niimoodi, et kui sa tegelikult oma publikust lugu pead, siis oled artistina väga õnnelik, sest seda teeselda on hirmus raske.
Üleüldse on teesklemine väga raske. Suhtumine oma fännidesse on üks kõige olulisemaid asju. Oled laval, suhtled nendega, tuled lavalt maha, suhtled nendega. Ja kas või Facebooki vahendusel fännilehel suhtled nendega.
Aga vahel tuleb ju teeselda ka. Vahel valutab hammas, vahel pea, vahel käib mingi muu asi peas ringi … On sul tulnud ette ka selliseid hetki, kus tõesti läbi pisarate naeratad nii kaua, kuni nad neid autogramme küsivad, et siis minema saada?
Las ma mõtlen, kas mul on üldse sellist esinemist olnud. Okei, võib-olla tõesti, kui vahel midagi väga valutab ja on raske laval liikuda. Aga ütleme nii, et kui ma lähen lavale ja näen kõiki fänne, kuidas nad mulle naeratavad ja kui positiivsed nad on, siis see valu kaob ühe sekundiga.
Sa said kuulsaks ja eesti rahva poolt armastatuks väga noorelt. Kui vana olid siis, kui esimest korda tundsid, et on võimalik, et see kõik võib niimoodi minna?
Enne superstaari-saadet ei osanud ma unistadagi sellisest elust, nagu praegu on. Et mul on oma plaadid, mul on Moonwalki stuudio, kus ma laulan, mul on produtsent Sven Lõhmus, mänedžer Tambet Mumma ja imelised fännid! Ma polnud julgenud sellisest elust unistada.
Aga eks ma muidugi soovisin saada kunagi lauljaks.
Oled enda jaoks juba praegu lati õige kõrgele ajanud, kuid edasi tuleb minna sellegipoolest. Kuidas ja mis suunas?
Mina mõtlesin sel aastal, et võtaksin end kätte ja läheksin õppima klaverit ja häälekoolitusele.
Häälekoolitusega kaasnevad kohe valikud. Kas näed oma tulevikku selgelt poplauljana või näed seal ruumi ka džässile või isegi klassikalisele laulule?
Ma ei oska nüüd öelda, ma pole eriti džässi laulnud, aga hetkel kujutan ette jah, et popmuusika ja R’n’B. Ja kindlasti, mis on mu lemmikud, on muusikalid, aga see on hoopis teine maailm. Ja kindlasti ballaadid – mulle meeldivad hästi hingelised lood.
Kuidas sul endal laulukirjutamisega on?
Enda laulukirjutamisega? Ma pole ühtegi laulu kellelegi avaldanud, ma pole isegi Svenile mänginud ega näidanud oma lugusid.
Sven Lõhmus muutuks äkki pahuraks, kui sa hakkaksid tema laulude asemel omi esitama?
Ei, muidugi mitte. Kui ma näitaksin Svenile omi laule ja talle midagi seal meeldiks, siis me mõtleksime midagi välja ja teeksime koos selle kokku.
Kui tagasi minna varajasse noorusesse, kust arvad oma musikaalsuse pärinevat? On see perekonnast?
Ei oskagi öelda. Kui läksin lasteaeda, oli mul väga kihvt muusikaõpetaja Liivi Listra. Temalt sain ma selle muusika ja laulmise pisiku. Tema arendas mind väga palju. Ja kui olin veel lasteaialaps, tuli välja üks lasteplaat „Sulle ma laulan“ ja seal laulis väike Getter lugu „Poisid, poisid, vaadake te ette“. Kindlasti aitäh Liivi Listrale, ma arvan, et temast see kõik alguse saigi.
Andsid mõista, et superstaari-saade muutis sinu jaoks väga palju. Mis eesmärgiga sinna läksid?
Ma läksin superstaari-saatesse, et saada rohkem kogemusi ja lavajulgust.
Seda uskusid, et hästi läheb?
Ma kuidagi ei osanudki mõelda, et mis nüüd siis edasi saab.
Kohtunikke kartsid?
Kui ma alguses kohtunike ette läksin, siis ikka kartsin, sest ma ei teadnud, millised nad tegelikult on. Aga nad on väga siirad ja ütlevadki seda, mida tegelikult õigeks peavad.
Paljud ütlevad, et Mihkel Raud on seal nii kuri ja ütleb halvasti, aga ta ei ütle seda paha pärast, vaid tahab, et inimene võtaks tema laused vastu ja arendaks ennast.
Või lõpetaks arendamise, kui mingit lootust ei ole?
Noh, ka see on võimalik.
Eurovisioni järel oleks võinud arvata, et rahva ootused olid kruvitud veel kõrgema koha järele ning saame nurinat kuulda, kummalisel kombel hakkas eesti rahvas sind veel rohkem armastama. Aga kas kartsid, et võidakse ka teisiti suhtuda?
Kui me olime juba Eurovisionil ning esimest korda sinna sisse astusin ja seda lava nägin, panin korraks silmad kinni ja mõtlesin: „Kas ma ikka päriselt olen siin?“ Siis vaatasin ringi, tundsin, et olen küll ja tulen oma kodumaad esindama ning pean endast parima andma.
Ja ma olin sõnul kirjeldamatult õnnelik, kui saime finaali. Aga see, et me siis eelviimaseks jäime, ei teinud mind üldse kurvaks, sest meie peamine eesmärk oli saada finaali. Minu arvates tegime nii poolfinaalis kui ka finaalis väga hea etteaste.
Lähed veel Eurovisionile?
Ei oska öelda. Sel aastal mina sinna ei lähe, aga eks elu näitab, mis kunagi veel saama hakkab.
Eurolaulule on lisandunud õige palju lugusid, mida raadiojaamad heal meelel mängivad. Millist neist sulle endale meeldib kõige rohkem esitada?
Enda lemmiklugu on mul kindlasti „Me kõik jääme vanaks“. See lugu on pühendatud minu vanavanaemale. See ei räägi mitte ainult sellest, et me kord jääme vanaks, vaid sellest, et mõelge, mida me võiksime korda saata, mida kõike head me võiksime praegu teha.
See lugu läheb ristsõnaajakirja. Kas vahel ise ka mõne lahendada võtad?
Nüüd enam eriti mitte, pole sellist aega. Aga siiski – kui tuleb kuskil esinemist oodata, siis on küll ristsõnad väga hea ajaviide. Ja eriti meeldivad mulle sudokud.
Küsis Mati Palmet
Foto: Kalle Veesaar/Moonwalk
