ARTUR TALVIK: Saan oma loomingulise matsu kätte.
Kui vanalt hakkasid aru saama, et sinu vanemad Alice ja Mati Talvik olid tol ajal kõigi eestlaste jaoks täiesti erilised inimesed?
Mina käsitlen oma vanemaid küll normaalsete inimestena. Võib-olla lapsena tõesti tajusin, et kogu aeg vahiti. Siis oli teleka mõju palju suurem.
Eesti Televisioonil oli üks kanal ja normaalseid meelelahutussaateid üks või kaks nädalas.
Just-just. Sellevõrra oli tähelepanu muidugi oluliselt suurem ja vahel oli üsna tüütu kuulda koolis kõlakaid, mis olid meie pere kohta lahti läinud. Aga lõpuks ei pannud nagu tähelegi enam. Kui olin seitsmeaastane, kolisime Faehlmanni tänavale ja ma veetsin ikka lapsepõlves päris palju aega telemajas, nii et võib-olla sealt on ka filmipisik sisse jäänud.
Telemajas oli ju valvelaud ja sealt igaüks mööda ei jalutanud. Kas sõbrad pidid jääma ukse taha, kui sina vanemate töökohta sisse marssisid? Tundsid end privilegeerituna?
Sõpru võisin sinna viia. Need tädid ja onud kõik teadsid mind, see ei olnud nagu probleem. Privilegeerituse tunnet? No seda ma ei saaks öelda. Meil oli defitsiitset toidukraami kodus suhteliselt vähe. Isa ja ema oleks võinud kasutada oma tuntust, aga nad ei kasutanud seda eriti. Lõpuks 80-ndatel siiski tekkis mingisugune “oma” poejuhataja, kes teinekord siis suitsuvorsti aitas hankida.
Ma ei teagi, kas see oli mingi privilegeeritud seisus? Mingit võimu neil ju ei olnud, nad olid lihtsalt tuntud.
Staaridega on ju nii, et publik peab arvama – tegijad on lihtsalt nii andekad, et kõik tuleb kohe iseenesest ja pingutuseta. Siin taga on aga tegelikkuses alati väga palju tööd.
Tohutu töö. Ja nõukaajal käis kaasas veel selline paras tsensuur.
Kas see kõik jõudis koju ka?
Muidugi jõudis! Aga pärast õnnestunud või ka ebaõnnestunud saadet väike konjak teha, see oli ka suhteliselt tavaline. Võib-olla ma olen ise sellest õppinud, et kui teed mingit asja, siis nagu sünnitad – sellega käivad kaasas sünnivalud. See on nagu looduse poolt antud, et mida suurem või keerulisem on see asi, mida teed, seda suuremad on sünnivalud ja mida rohkem energiat ja hinge sinna sisse paned, seda rohkem läbi sa ise pärast seda oled.
Eks meil sellist käest kinni loomaaias käimist või sellist asja oli suhteliselt vähe. Minu mängumaa oli pigem telemaja, mis oli muidugi huvitav koht.
Kas tolleaegsed telestaarid Mati Talvik, Valdo Pant, Andres Vihalem ja teised hoidsid ka omavahel kokku ja see konjakipits tehti ikka ühise laua taga?
Kindlasti rohkem kui tänapäeval. No esiteks oli meie maja juba selline teletöötajate maja. Selles suhtes oli palju suhtlemist. Aga eks ma olen seda isegi tähele pannud, et kellega sa koos rohkem tööd teed, nemad on ka sulle suuremad sõbrad või tuttavad. Kindlasti on see konkurents tänapäeval läinud teistsuguseks ja toetavat-aitavat positiivset kriitikat tehakse vähem, pigem on see kõik palju individualistlikum.
Sai siis Eesti Televisioonis tolle aja kohta natuke sõnakam olla selle võrra, et suhteliselt raske oleks ette kujutada, kuidas keegi näiteks eespool nimetatud härrasmeestest oleks teisele jala taha pannud, eriti poliitilises plaanis.
Kui üks saade valmis sai, siis see käis ikka läbi korraliku tsensuurikadalipu. Vanemaks saades hakkasin tajuma ka seda vaeva, kuidas üritatakse midagi olulist ära öelda. Üritati seda ridade vahele panna, üritati seda ära teha ja selles suhtes oldi vähemalt tipus suhteliselt kokkuhoidvad. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Ma ei tea ju ka telgitaguseid täpselt. Aga nagu igas kollektiivis, oli ka televisioonis niiöelda pasapäid, kes töötasid KGB-s või olid mingi teise ülesandega. Avalikult või varjatult. Kogu aeg lükati saateid tagasi ja tehti ümber.
See oli rutiin, mitte katastroof, kui saade tagasi lükati?
Ei olnud katastroof, aga see võitlus käis ikkagi. Ma sain aru, et vahel pandi isegi teravam asi sisse, et vähemteravam jääks sinna. Kontrollijad said nii mingi kondi hambusse närida ja muu läks eetrisse.
Aga pean ikkagi toonitama, et olin sel ajal poisijõmpsikas ja hiljem puberteetik – väga palju ma selliseid igapäevaelu asju veel ei tajunud ja mingisugusel hetkel puberteedieas püüad end ka vastandada oma vanematele. Kui ma hakkasin ülikooli valima, öeldi, et äkki sinust saab telemees, siis ütlesin ma väga bravuurikalt: kurat, sinna ma küll ei lähe!
See oli pungi ja punkkultuuri periood. Kas see sind ka kuidagi puudutas?
Väga! Mind on selline vastuhakk, asjade teistmoodi tegemine või vastutuult käimine kogu aeg köitnud. Meil oli oma kooli bänd ja see oli päris popp. Lasime klassivennaga esimese harjasoengu pähe ja see oli aastaid enne, kui neid harjasid hakkas linna peale tulema. No kohe kindlasti ikka paar aastat enne. Sellega oli muidugi paksu pahandust. KGB võttis meid kinni ja kuulas üle. Käskisid soengu maha ajada. Sellega ei saanud nad midagi teha, aga mul oli rinnas selline pildiga oktoobrilapsemärk, kus oleks pidanud olema keskel Lenini pilt, aga ma olin oma pildi sinna asemele pannud ja selle märgi pärast kartsin rohkem, et läheb väga hapuks. Harjasoenguga läks lõpuks nii, et meid ei lastud enam kooli ja pidime ikkagi maha ajama.
Kodus olid isa-ema ka selle “harja” pärast sügavas mures?
Emale väga meeldis. Isa oli natukene rohkem šokeeritud, aga meil oli selline liberaalne kasvatus. Mis on väga positiivne ja mida ma olen edasi kandnud ka oma lastele. Liberaalne, aga kuskil on väga range piir, mida ei ületata. Liberaalne kasvatus ei tähenda, et võid teha kõike. Lihtsalt piir on lükatud väga kaugele, aga siis see piir on ka väga karm.
Tuleme lõpetuseks veel sellesse olukorda, kus olid vanematele teatanud, et telemeest sinust ei saa. Miski tõi sind ikka lõpuks kaamerate-objektiivide maailma, küll filmimehena. Mis juhtus? Kas protest läks üle?
Ma läksin ju lavakasse ja lõpetasin ka selle. Ja siis ma sain aru – uhh, see näitlejatöö mulle kohe üldse ei meeldi! Tuleb mingi lavastaja ja hakkab sind lavastama ja sa pead kellegi juhtnööride järgi käituma. Ja üldse, minu uudishimulikule vaimule on mingis proovisaalis olla jube rutiinne asi.
Ma ise tundsin ka, et olen kehv näitleja, et ma eelistaksin pigem jääda iseendaks, ei taha teisi kehastada.
Ja uudishimu ongi see, mis mind on filmi juurde viinud. Filmimaailm on iga päev uus. Need rutiinid on teistsugused, kui neid üldse rutiiniks võib nimetada. See produtsenditöö on põnev. Ma saan oma loomingulise matsu kätte ja orgunni ja sellise asjade kokkupanemise rõõmu.
Aga kui siin sõprade lapsed tahavad filmikooli minna, siis ütlen – unustagu ära. See on ikka väga raske ala, enne peab endale selgeks tegema, kas tahad sellega tegeleda.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
