ARKO OLESK: Olen pigem selline väljamõtleja, kes otsib vihjeid
Eelkõige tänu televisioonile tunneb kogu Eesti sind praeguseks kui väga tarka meest. Kustkohast see tarkus kokku korjatud on? Teatavasti üheski koolis mälumängijaks ei õpita ega pruugi selles valdkonnas tugev olla ka väga maineka ülikooli lõpetanu.
Eks ma alustasin vara ja heade eeskujudega. Mu isa oli samuti mälumängur. Tema kõrgeimaks tulemuseks on jäänud Eesti võistkondlik pronksmedal. Juba varajasest noorusest hakkasin temaga koos erinevatel mängudel käima. Alguses tassisin küll vastuselipikuid. Aga siis ühel hetkel märkasin – ennäe, ma suudan mõnele küsimusele ka vastata! Koos hakkasime mälumängudel käima juba siis, kui olin 13–14. Ja ka ristsõnu hakkasin üsna vara lahendama. Juba algkoolis-põhikoolis võisin istuda laua taga, kuhjates enda ümber kõiksugused entsüklopeediad, ja otsida vastuseid.
Kas see huvi mingis teismeliseea etapis ära ka kadus, nagu harilikult noortega juhtub?
Seda ei mäleta. Mälumäng oli alati selline koht, mis oli huvitav ja kus sai ennast teostada. Õnn oli see, et alati oli mingeid võimalusi. Kui läksin Tartusse ülikooli, siis seal olid omad mängud, omad sarjad.
Muidugi, eks ma olin ka suhteliselt nohik kogu kooliaja ja konkureerivaid harrastusi ei tekkinudki.
Mälumängijaid on teatavasti kahe-suguseid. Ühed on oma teadmiste struktuurile tuginevad “väljamõtlejad” ja teised on suurepärased faktiteadjad, kes ei pruugi asjade laiemat tausta nii hästi tunda. Kumb lähenemine toob sinu kogemuste põhjal rohkem edu?
Sõltub sellest, kuidas on tehtud küsimused. Mõned mängud on sellised, mis soosivad väljamõtlejaid, teised põhinevad puhtalt faktiteadmistel. Edukus sõltubki sellest, kuidas mängud konkreetselt kokku on pandud.
Mina olen ise pigem selline väljamõtleja, kes otsib vihjeid ja püüab aru saada, miks on küsimus just nõnda sõnastatud, millele need sõnad võivad seal viidata ja vihjata, ning selle põhjal siis sisetunde järgi pakkuda õige vastus.
Lai silmaring annab võimaluse kaaluda ka erinevaid valdkondi edasiõppimiseks pärast keskkooli lõpetamist. Praegu teame, et selleks valikuks sai Tartu ülikool ja ajakirjandus. Kas oli ka alternatiive kaalumisel?
Ega teistsuguseid mõtteid pähe tulnud. Olin keskkoolis teinud paar aastat koolilehte ja sealt ka see huvi ajakirjanduse vastu.
Ajakirjandus tegelebki ju infoga – info kogumise, selle mõtestamise, vahendamisega. Selles osas sobitub ta suhteliselt orgaaniliselt mälumängu kui sellisega.
Nii et väga palju tõsiseid kaalumise hetki, pean tunnistama, ei olnud.
Käisid ka välismaal õppimas?
Jah, ma olin aastatel 2008–2009 Inglismaal Londonis teaduskommunikatsiooni eriala magistrantuuris, kuna olin viimastel aastatel järjest rohkem avastanud, et teadus on see ajakirjandusvaldkond, millega ma sooviksin põhjalikumalt tegeleda, mis tundub kõige huvipakkuvam, kõige põnevam, ja oli soov ennast selles valdkonnas akadeemiliselt rohkem harida.
Mõnda aega ilmus Eestis päris oma üldpopulaarteaduslik ajakiri Tarkade Klubi. Olid selle peatoimetaja.
Jah. See oli 2008–2011. See oli üks tohutult tore aeg, kus oli võimalik teha seda, mis mulle endale kõige rohkem huvi pakub, ja paistab, et sellel oli ka oma kindel ja lojaalne lugejaskond. Inimestele meeldis see, aga paraku seab Eesti väiksus võimalustele omad ärilised piirid ja see saigi meid lõpuks kätte.
On see tõesti nii, et Eesti ei kanna välja omaenda kultuurile ja omaenda inimeste huvialadele tuginevat populaarteaduslikku ajakirja?
Ei, seda kindlasti mitte. Kindlasti ei olnud see ebaõnnestumisele määratud. Ta oli isegi üle ootuste edukas algusest peale. Nagu me praegu näeme, siis see, kes meid ära ostis, Imeline Teadus, on ikka üsna edukas ja asi pole ainult sisus. Kõik sõltub ka majanduskliimast, reklaami müügist, turundusest … Sellised kõrvalised tegurid on teinekord olulisemad ja määravamad. Tarkade Klubi ei olnud läbikukkunud, ta lihtsalt ei olnud üleliia edukas, ta oli endaga enam-vähem hakkama saav ajakiri.
Oled osalenud Eestis toimunud mälumängu Euroopa meistrivõistluste korraldamises. Võistlus andis eneseteadlikele Eesti kilbaritele võimaluse pilku peeglisse heita ja vastavalt oma kriitikameelele toimunut enda jaoks kirjeldada. Kuidas paistis Eesti mälumängu tase korraldajatoolilt vaadelduna? Kas oleme tark rahvas?
Ma arvan, et eestlased on mälumängurahvana ennast nii Euroopa kui ka maailmakaardil korralikult kirja pannud. Kui nüüd ajalukku vaadata, siis Euroopa meistrivõistlused toimusid esimest korda aastal 2004 ja juba seal olid eestlased kohal. Muide, järgmisel aastal toimusid võistlused Tallinnas, kus ma seda korraldasin ja 2012 tegime Tartus. Nii et eestlased on rahvusvahelises mälumängus algusest peale. Viimastel aastatel on taas tulnud märkimisväärseid tulemusi ja meil on paar tippu kenasti olemas, kes hoiavad meid maailmakaardil. Eesti üldine tase on aga selline tubli keskmine.
Milline on sinu enda kõige olulisem saavutus mälumängus võistlejana?
Ma arvan, et kõige rohkem olen rahul ikka paarismängu Eesti meistritiitlitega, mille oleme koos Tiit Naaritsaga kahel viimasel aastal saavutanud. Oleme selline hea paar, kes teineteist hästi täiendavad.
Inimene tahab ikka targem olla ja palju teada. Kas siis selleks, et mälumängus hiilata või ristsõnu lahendada või lihtsalt sõprade ringis targa inimese muljet jätta. Kas täiskasvanud inimene, kellel koolid ammu seljataga, saab siin enda jaoks midagi oluliselt muuta?
Eks ikka saab. Tuleb lihtsalt olla uudishimulik. Tuleb vaadata kahtiste silmadega enda ümber, lugeda ajalehti, jälgida uudiseid ja kui midagi huvitavat jääb silma, siis uurida selle kohta lisaks. Tuleb lasta endast võimalikult palju infot läbi, küll siis mõndagi sellest ka külge jääb.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Ly Menov