TÕNIS ERILAID: Kui mul auto makk ei ole parasjagu ära varastatud, kuulan vana muusikat
Kui Tõnis Erilaiu nime nimetada, tuleb keskealisel põlvkonnal kohe meelde kultusraadiosaade „Soovid, soovid, soovid”. Enamgi veel – isegi need, kes polnud siis veel sündinudki, on sageli jõudnud vanematelt kuulda, et oli selline saade ja saadet juhtis selline mees. Kas vahel on ka tunne, et see kunagi tehtud üks asi on kuidagi terveks eluks jälitama jäänud?
Vaat see on küsimus, millele ei oskagi kohe vastata. Enamasti ju inimestega sellest ei räägigi peale mõningate juhuslike tänavakohtumiste.
See ei sega?
Absoluutselt mitte.
Tolle aja mõttes oli „Soovid, soovid, soovid” täiesti erilaadne nähtus, kus mõni popmuusika väga värske uudis jõudis raadioeetrisse. Tegelikult Nõukogude Liidus nii kombeks ei olnud. Kas oli selle muusikavaliku pärast ka mõni probleem vahel?
No ei tea. Inimesed olid õppinud juba ridade vahelt lugema ja see kehtis ka raadios. Töötas väga lihtne retsept – tuleb öelda paar krõbedamat lauset lääne elukorralduse kohta ja võid pärast seda rääkida peaaegu kõike, mida tahad. Kirjutasin tolleaegsesse Reklaamilehte ka lugusid muusika kohta ja retsept oli ikka seesama.
Kuskohast tuli informatsioon nende artiklite kirjutamiseks?
Tolleaegses Kreutzwaldi raamatukogus, mis nüüd on Rahvaraamatukogu, oli tellitud Melody Maker. Ja oli kaks ajakirja, mida kioskist leti alt sai – üks oli Tšehhi väljaanne, mis tublisti avaldas lääne asju. Ja siis oli veel Saksa Melodie und Rhythmus. Ja inglaste kommu-nistlik leht avaldas ka vahel üht-teist. Ka see oli leti all, aga kuivõrd omaaegse klassikaaslase ema oli lähedal asuvas kioskis müüja, siis ta andis vaadata ja kui seal oli midagi, sai see ka võetud.
Suur pomm plahvatas siis, kui soovisaade tuli pühapäevasesse programmi ja sinna hakati massiliselt kirju saatma. Kui suur see kirjahunnik oli?
Alguses ma hoidsin neid huvi pärast alles. Elasin siis eramajas Kivimäel ja pool pööningut oli neid kotte täis. Eriti alguses oli neid ikka väga ropult palju. Ma arvan, et paarsada nädalas ikka.
Ja palju nendest soovidest saatesse jõudis?
On lihtne arvutada – pooleteisetunnine saade ja kuivõrd tekst oli suhteliselt lühike ja reklaame ei olnud, siis midagi 18-19 laulu ümber. Aga seda tuli arvestada, et ainult lääne lugudest seda koostada ei saanud, seal pidi ikka pool olema vähemalt eesti laule.
Kas siis tõesti ainult kümnendik soovi-kirjade saatjatest sai oma lemmikuid kuulda?
Väga palju kirju olid sama esinejaga. Näiteks oli Duran Duran siis väga populaarne. Küsimus oli hoopis selles, millised kirjad said ette loetud ja millised mitte. Usun, et enamik kirjades esitatud soove sai rahuldatud, aga muidugi polnud nõukogude aja tingimustes kogu soovitud muusikat kusagilt võtta.
Kuhu see soovisaade lõpuks sealt raadiost sai? Kuidas ta lõppes?
Siin on minu mälu nüüd võrdlemisi hämar. Seda ma mäletan, et pärast tuntud skandaalset jalgpallimatši (mõeldud on jalgpallimatši 1980. aasta sügisel, kui ansambli Propeller esinemisele järg-nesid noorterahutused) keelati kõigepealt ära kirjade ettelugemine. See oli küll väga idiootlik, aga kellelgi Valges majas tekkis mõte, et noored vahetavad nii riigivastaseid kodeeritud sõnumeid nende soovikirjadega. No tõesti idiootlik mõte! Siis tekkis probleem, et miks lääne laulud ja päevasel ajal … Minu meelest kolis ta siis mingisse öisesse pooletunnisesse aega.
Siis mäletan, et oli karm keeld mingit lugu mitte mängida. Mina mängisin ikka, arvates, et kes see öösel ikka kuulab. Aga tolleaegne raadio programmidirektor oli ikkagi salvestanud oma paganama magnetofonile selle pool tundi! Ja avastas, et ülemuste rangeid korraldusi on rikutud – siis pandigi saade kinni.
Kas see tähendas tol hetkel ka raadiotööst üldse mõneks ajaks eemalejäämist?
Mul on elus olnud kaks sellist olukorda. Enne sõjaväge olin tööl televisioonis. Kandsin filme. Pärast sõjaväge tolgendasin “Aktuaalse kaamera” juures. Mulle väga meeldis, et nad mulle nüüd kutse saatsid oma aastapäevaüritusele. Järelikult olin meelde jäänud, kuigi ma ainult tolgendasin. No vot, ja siis ühel päeval tolleaegne televisiooni ülemus lasi mulle peatoimetaja kaudu edasi öelda, et kui mul habe järgmiseks päevaks maha aetud pole, pangu ma televisiooni uks kinni ja mitte eales enam sealt sisse ei astuks. Okei, ma ei ajanud seda habet ära. See kestis natuke aega ja ma võisin ikka selle habemega sinna sisse astuda.
Ja minu arust oli selle raadioasjaga ka nii, et mõne aja pärast mõne teise saate sildi all ma sain teha, sest mäletan, et kui Raadio2 sündis, siis alguses oli ka seal mul mingi oma saade.
Milline on side raadioga praegu?
Olen vähemalt 15 aastat teinud Kuku raadios erinevaid saateid. Praegu teen laupäeva hommikuid.
Kuulen seal Kuku raadios sagedasti päris uut muusikat, ehkki Tõnis Erilaid oma aja märgina võiks rahulikult liugu lasta vana Led Zeppelini, Sweeti või Modern Talkingu peal?
Oh jeesus, Modern Talking! Seda sai ju soovisaates palju mängitud ja paar aastat tagasi mõtlesin, et nüüd ehk kannatan ma juba seda bändi. Huvi pärast panin peale. Ta oli ikka sama vastik kui siis!
Vahel küll, kui mul auto makk ei ole parasjagu ära varastatud, kuulan vana muusikat. Kas või selleks, et seda lihtsalt meelde tuletada. Aga seoses kõigi oma töökohustustega pean pidevalt kuulama ka uut muusikat ja siis ma leian, et parem on seda teistega ka jagada.
Tuleme korraks ka nende toredate ajalooliste artiklite juurde, mis aeg-ajalt Tõnis Erilaiu nime all Õhtulehes ilmuvad. Tuleb imeks panna, et pea-aegu alati on seal väga põnevaid fakte, mis isegi praegusel internetiajastul kuskil varem ette ei ole tulnud. Kuskohast te need asjad leiate?
Ma pean oma häbiks tunnistama, et kuna ma pole teadlane, ei istu ma arhiivides. Aga mul on väga suur raamatukogu. Ja kõik asjad on ju kuskil raamatus kirjas.
Mõnikord kirjutan seal lehesabas mõnest tolle päevaga seotud sündmusest, aga vahel juhtub, et ei leia otseselt sama päevaga seotut. Siis ma otsin närviliselt mööda raamatuid midagi sellist, mis mind ennast ka üllatab. Usun, et see üllatab ka teisi.
Küsis: Mati Palmet
