SVEN GRÜNBERG: Minu jaoks on olnud määrav hea muusika
See pill, millega Sven Grünberg ansambliga Mess kunagi tele-ekraanile ilmus, oli imeasi, millest Eestis kõik rääkisid. Noored bändipoisid unistasid sellest süntesaatorist, uskudes, et sellega mängiks kohe kõik teised ansamblid üle. Oli vist Härmo Härm, kes selle pilli tegi?
Tegelikult tegi Härmo Härm kaks pilli, aga seal oli veel kummalist elektroonikat. Praeguse aja inime-sele on raske lahti seletada, mis asjad need olid. Tagantjärele näeb noorem põlvkond seda väga ilusates too-nides. Mina mäletan seda pillipargi poolt kui väga koledat aega, kus pillid ei kuulanud sõna. Näiteks vajutad mi-bemollile, aga kõlab la. No sa ei saa ju keset kontserti püsti tõusta ja öelda publikule, et vabandage, pill eksis.
Miks see nii oli? Aga sellepärast, et pille tehti põlve otsas ja kõik see oli niivõrd ebaprofessionaalne, et kahjuks kogu selle tehnilise puudu-jäägi tõttu tuli liiga palju vaeva näha häälestamise ja üldse sellega, et asjad üldse enam-vähem sinnapoole kõlaks. See ei olnud üldse ilus aeg, see oli väga kole aeg! Ma mõtlen õudusega selle peale. Ja kui nüüdki mõned noored tulevad ja küsivad, millal ma kavatsen midagi analoog-süntesaatoritega teha, siis ma tavatsen öelda – mitte kunagi! See on läbikäidud etapp. Ja kokkuvõtteks – minu jaoks pole kunagi olnud pillid määravad, minu jaoks on olnud määrav hea muusika.
Ometi need võimalused, olid need nagu olid, aga nad kujundasid välja muusiku, keda nüüd tea-takse kõige paremini ehk mõne filmimuusika järgi. Koolipoistena tundus meile tookord, et filmis ““Hukkunud Alpinisti” hotell” on vinged ingliskeelsed laulud, aga nagu hiljem selgus, on tegemist tähenduseta tekstiga, mis polegi üheski keeles. Miks?
Vaat see on üks huvitav lugu. Filmis pidi olema kaks laulu. Aga nõukogude ajal oli selline kord, et üleliidulise ekraani jaoks tehti alati venekeelne variant. Ja keegi ei kontrollinud siitpoolt seda, kes Venemaal hakkab sinu laulu peale laulma. Ja selleks, et seda vältida.
Aga siin on ka teine poolus. Alati tuleb mõelda, mis on selle filmi põhilugu ja mida tahetakse muusi-kaga öelda. Seal oli tegu ju sellega, et tantsisid inimesed ja robotid segamini. Väga pöörane situatsioon. Nii on see muusika ka nagu tulnukate häälitsus või halb unenägu, kus inimene tunneb, et ta ei saa rääkida, ta ei saa laulda. Sõnad ei tule välja. Nii košmaarse unenäo laadne on see häälitsus.
Nüüd hiljuti oli lennusadamas minu filmimuusika kontsert, kus juba nooremad tegijad neid laule laulsid. Evert Sundja on seda laulu laulnud, nüüd ka Ott Lepland ja ma seletasin nii Evertile kui ka Otile enne esinemist, et see ei ole niivõrd laul, vaid ongi unenäoline häälitsuste jada.
Poisid said aru?
Noh, nad on ehk natuke liiga palju muusikud. Nad on väga head tegijad mõlemad, aga selleks peab olema lisaks muusikule veel midagi, mingisugust dramaturgiataju ja … Ma olen veendunud, et nad mõlemad teeksid väga hästi, kui oleks rohkem aega süüvida.
Filmimuusikat võetakse tihtipeale nagu palgatööd, mis muusikule leiba annab. Praegu jääb mulje, et põnevamat asja kui filmimuusika kirjutamine ei olegi olemas.
Eks see on maitse asi. Ja tõtt öelda, tagantjärele on mul isegi kahju, et liiga palju olen filmiga tegelenud. Meil oli Eestis mingil ajal Tarkovski, kes aastatel 1976–78 oli isegi ametlikult Tallinfilmi palgal. Ta pööras terve põlvkonna filmi-loojaid ära kahjuks. Tarkovski ise ei armastanud muusikat. Nii imelikult, kui see ka ei kõla. Talle meeldis klassika, aga ta ei tahtnud originaal-muusikat eriti. Keskendus rohkem visuaalile. Ta rikkus ära terve põlvkonna, kes ei lasknud teha muusikat. Kahjuks on ka minu elust liiga palju läinud mingisuguste üksikute plõnksude, krõpsude ja plõksude jaoks filmis. Ma oleks olnud võimeline tegema palju uhkemaid asju. Mul ei olnud võimalust teha niisuguseid filme rohkem, nagu oli ““Hukkunud Alpinisti” hotell”. Ega see olnud minu jaoks tagantjärele vaadates mingi kohutav õnnestumine. Ma oleksin suutnud selliseid filme palju teha, kui mul oleks olnud võimalus. Aga mul ei olnud seda!
Äkki saaks seda veel praegu teha?
Nojah, aga praegu pole ressursse, filmidel pole raha. Elu on edasi läinud ja olukorrad on muutunud.
Kui tuleks välja valida üks meistritöö oma mahuka loomingu hulgast, mis see võiks olla?
Tegusid on tehtud erinevates žanrides. Ansambel Mess alustas omal ajal esimesena kogu impeeriumis progerokiga. Messi järel hakkasid proget tehema nii Ruja kui ka hiljem In Spe. Siis tuli elektroonilise muusika faas, milles sai ka oldud üks impeeriumi esimesi. Nii et erinevatest perioodidest on erinevad asjad, aga eks mulle endale ole üks olulisemaid plaate “Milarepa”, mis on välja antud Saksamaal. On ka täiesti teisest äärest näiteid – väga tore on olnud koostöö Janno Põld-maga Lotte-filmis. Just helistati, et Buenos Aireses võitsime selle filmiga festivali grand prix’.
Küsis Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
