REGATT: Otsingud jätkuvad pidevalt!
MM – Mattias Mustonen
MJ – Marek Jürgenson
Kui vanad te olite, kui kuulsite esimest korda neid lugusid, mis praegu Regati repertuaari kuuluvad?
MM: Ma arvan, et esimene nendest oli “Haara kinni mu käest” ja see oligi aastal 1980. Meil oli Kloogal suvila ja raadios mängiti seda lugu päris palju. Võis olla ka 1981, aga mäletan, et suveaeg oli.
MJ: Minu jaoks oli see kuskil 80-ndate keskel, kui Vikerraadiost tuli “Päike ikka paistma jääb”.
Kuidas need laulud teile tol ajal tundusid?
MM: “Haara kinni mu käest” tundus väga võimas, energia ja hea minekuga. Eriti see algusekäik seal süntekatega – kui kihvtid saundid tundusid!
MJ: Mul on jälle meeles, et mina kuulasin tol ajal punki ja hevi ning minu jaoks olid esimesed eesti bändide muusikaelamused ikkagi JMKE, Vennaskond ja Gunnar Grapsi Grupp. Siis ma muusikas selliseid faktoreid üldse ei hinnanud, mis praegu, ja mõtlesin eesti muusikutest – kui Gunnar Graps kõrvale jätta –, miks nad küll nii lahjalt mängivad.
Kas Regatt on teile andnud ka selle võimaluse, et mingi lugu, mis on kogu aeg läbi aastate saatnud ja kummitanud, saab lõpuks ka ise ära tehtud?
MM: On üks niisugune lugu nagu “Mina ise”, mille on kirjutanud Kaja Kõlar ja Sergei Pedersen. Ja sellessamas suvilas, millest just rääkisin, oli meie naabriks Kaja Kõlar. Väikse poisina ma teadsin, et ta käib kuskil esinemas, tal on seal mingid kostüümid ja … aga ma ei teadnud ühtegi tema lugu. Teadsin küll seda, et ta laulis mikrofoniga ja et minu lähikondlased laulsid kõik ilma mikrofonita, siis see mikrofon tundus väga äge.
Sellepärast ongi mul selle looga eriline side nagu üldse lauludega, mida Kaja on laulnud.
MJ: Mina hakkasin 90-ndatel neid lugusid enda jaoks uuesti avastama. Kui ma kuulsin selliseid laule nagu seesama “Päike ikka paistma jääb” ja teisi Kustas Kikerpuu laule Jaak Joala esituses, siis jättis see mulle väga võimsa mulje. Harmooniapilt, esitus ning kogu see Radari helikeel mõjusid mulle nii, et tahtsin tingimata neid ise esitada ja laulda. Kodus kitarri saatel siis ma seda ka tegin.
Ja teine selline laul on “Aeg ei peatu” Apelsini repertuaarist. Seda tahtsin ka ise kindlasti teha. Praegu me seda esitamegi. Mõtlesime küll, et kuidas seda teisiti teha kui Apelsin kunagi, aga ei leidnudki lahendust – nii täpselt ja kümnesse on see nende tehtu. Kuna me ei suutnud sinna midagi uut lisada, siis polnud mõtet seda ka plaadi peale panna, live on aga hoopis teine asi. Inimesed tahavad kontserdil kuulda seda laulu, aga Apelsin ise ju ei tee ka seda enam nii kui siis – Jaan pole aastaid viiulit mänginud ning Linna ei laula ka neil enam.
Kas mäletate ka mõnda defitsiidiunistust sellest ajast, millest pärinevad teie laulud? Et saaks kunagi ketśupit vabalt osta või välismaa nätsu?
MM: Tegelikult on nii, et imagoloogiliselt me püüame sellist ENSV punateemat vältida. Me pigem võtame oma stiilielemendid elu-olust. Ja me ei igatse taga nõuka-aega, nagu see oleks mingi eriti lahe aeg olnud. Seda kindlasti mitte!
Aga mis defitsiiti puudutab, siis mina seda eriti ei mäleta, sest vanaema oli mul väga hea sebija, kuna töötas Estonia teatris garderoobis – viis kellelegi teatripileti ja sai näiteks tüki liha selle eest …
Aga unistusi oli! Mäletan, et kaubamajas oli roheline trummikomplekt ja siis mõtlesin: “Vaat kui selle saaks endale koju, küll see oleks kõva asi!” No ja siis hakkas kuskil käima jutt kommunismist, et kui kommunism tuleb, siis raha ei ole ja kõike võid poest võtta. Mõtlesin, et kui see kommunism kord tuleb, siis lähen võtan selle trummikomplekti ja viin endale koju. Aga juba siis lapsena tekkis selline absurdne mõte, et seal on ju ainult üks komplekt, aga kui palju on Tallinnas neid poisse, kes tahaks seda rohelist trummikomplekti endale ja nii ma jään ikkagi sellest ilma, sest keegi on niikuinii minust kiirem.
MJ: Mina olen Võrust pärit ja seal oli palju vähem asju saada kui Tallinnas. Ja mäletan isegi seda, et kui oli vaja sõita kuskile sugulastele külla, siis mindi ikka Paidest või Türilt läbi, sest seal pidi teatud asju olema paremini saada. Aga see, millest mina unistasin, olid kohukesed. Praegu olen muidugi end nendest nii täis söönud, et enam ei taha. Või olid nad siis omal ajal maitsvamad? Mäletan seda, et ema läks Tallinnasse laulupeole ja küsis, kas tahan kaasa tulla ning pealinnas kohukesi ja šokolaadijäätist süüa või tahan maale vanaema juurde. Otsustasin lõpuks, et jään vanaema juurde ja siis ema tõi mulle kohukesi ja śokolaadijäätist, mis mõistagi oli kokku sulanud üheks känkraks. Ma panin need külmkappi ja sõin nädal aega.
MM: Eks vaieldamatu asi oli banaan! Enam paremat puuvilja ei ole.
Aga kas olete mõelnud, mis oleks siis, kui ühel hetkel selgub, et Eesti Vabariik oligi unenägu ja olete ajas, kus peate taevast kiitma, et teil on bänd, saate kellelegi defitsiitseid pileteid anda ning ehk õnnestub vastukaubaks pakk võid saada?
MJ: No mina küll seda aega tagasi ei taha! Aga sellist hirmu pole ka läbi elanud, sest arvan, et olen ikka ärkvel.
MM: Kui sinna aega tagasi kukuks, siis saaks selgelt aru, kas sel muusikal on sisu või ei ole, sest et sellised muidu-tilulilu-mehed kaoksid kõrvalt ära. Sel ajal olid professionaalsed muusikud, kes tegut-sesid fila* all, ja siis amatöörid. Selge vahe oli sees.
MJ: Mäletan, et 80-ndatel Graps mingil perioodil kurtis, et teda ei võetud fila palgale ja see pärssis kogu tema arengut tol ajal. Sel ajal tuli temalt just suurepäraseid bluusilugusid.
MM: No see oli süsteemi ideoloogiline viga, miks Graps ei kõlvanud, aga kindlasti on täna palju muusikuid, kes ei kannata muusikaliselt kriitikat, keda meie nimetame minidiskimeesteks. Need ei oleks tol ajal atesteerimisel gruppi saanud ega oleks lavale pääsenud.
Teie esimene plaat vallutab praegu müügiedetabeleid, aga see on ju alles esimene. Kindlasti tuleb kunagi ka teine ja kolmas. Millises suunas Regatt praegu liigub?
MM: Üks võimalik suund on see, et tahame tulevikus ka omaloomingut mängida. Meie arusaamad muusikast on suhteliselt sarnased. Meist ei saa kunagi hevirokipunti, meist ei saa ka indie-punti. Tegelikult on mõjutused meile jäänud ikka 80-ndatest ja meie lood saavad olema harmoonilised, meloodiale panustatud. Ausalt öeldes ühtegi lugu projektina pooleli ei ole. Võib-olla juhtub see aasta pärast, võib-olla sügisel, võib-olla kahe aasta pärast … Ja kindlasti jätkame ka seda teed, et üritame tuua kuulajani neid vanu lugusid. Otsingud jätkuvad pidevalt!
MJ: Mina igal juhul tunnetan seda missiooni, et neid vanu häid lugusid, mis eesti autorid on kunagi loonud ja mis on jäänud mingitel põhjustel riiulitele seisma, üles korjata ja uuele elule äratada.
*Eesti Riiklik Filharmoonia
Küsis: Mati Palmet
Foto: Kristjan Lepp
