MIHKEL RAUD: Igaüks sünnib siis, kui ta sündima peab.
Oled sündinud kirjanike perekonda. Kuidas juhtus, et ise hoopis muusikuteed läksid?
Ega see veel tähenda automaatselt, et oleks pidanud ise ka kirjanikuks saama. Õde on mul näiteks kunstnik ja vend … vend on, tõsi küll, ka kirjanik. Aga mul käis see muusika “krõks” ära ja sinna ma pidama jäin. Nooremas eas olin küll suur teatrifänn. Käisin palju teatris ja mängisin lasteosades isegi Draamateatris kaasa.
Sattusid sealt ju filmi. Kas olid omasuguste hulgas suur staar?
Eks ma muidugi olin. Mulle hüüavad siiamaani teinekord lapsed tänaval järele: “Taksomeeter tiksub!” Toona oli kõike vähem ja kui sattusid filmi, panid inimesed rohkem tähele, koolikaaslased nende hulgas. Nii et eks ta oli ikka selline lapsstaari värk.
Kui hakkasid muusikat tegema, tehti punki või mitte midagi. Mis sa arvad, kas sündisid ikka õigel ajal?
Muidugi sündisin. Ei tea, mis oleks, kui oleksin varem sündinud. Idee järgi oleks võinud sündida ka 1950-ndatel, et olla 1970-ndateks parimas vormis. Aga ma arvan, et igaüks sünnib siis, kui ta sündima peab. Pungiperiood oli mulle väga tähtis ja nii muusikaliselt kui ka ideoloogiliselt pean seda väga õigeks ja vajalikuks tänaseni. Punk on muidugi oluliselt muutunud ja kom-mertsialiseerunud. See, mida praegu punki pähe MTV-s serveeritakse, ei ole see, mis 1970-ndatel Inglismaal lahvatas ja mida meie poisikestena fännasime. Aga algne punk ja see filosoofia, et võime teha täpselt seda, mida tahame, ja teha nii, nagu tahame, meeldib mulle tänaseni.
Punkikultuuriga on seostatud ka teatavat mitte kõige sotsiaalsemat käitumist, Sinust on avalikkusele välja kujunenud kuvand, et oled korralik, tark ja mõtlev inimene.
Inimesed saavad vanemaks ja muutuvad oma käitumistes ja hoiakutes leebemaks. Eks toona olin ma üsna metsik ja mitte selline kuju, nagu ühiskond oleks noorelt inimeselt oodanud. Inimene taltub vananedes, aga printsiibid, mõtted ja ideed jäävad sümpaatseks ka hiljem.
Ühel hetkel astus punki asemele metal ja siis olid Sa vägagi suurt tähelepanu äratanud ansamblis Metallist.
Tõsi küll, metal-muusika meeldib mulle tänase päevani väga ja selles muusikas toimuvat jälgin suure huviga. Tol hetkel tundus, et muusikaliselt on see tehniliselt väljaskutsuvam ja huvitavam, kitarristi jaoks kohe kahtlemata. Aga samas on selline power, mis pungi juures kütkestas, ka metalis olemas. Ja ma arvan, et niisugune filosoofiline pool, mida punk 1970-ndate lõpul esindas, on praegu metalis isegi rohkem olemas kui selles uues pungis, mida nüüd tehakse.
Metallistiga käisid kaasas hirmvägevad kõlakad. Tol ajal oldi siin valmis kõike uskuma, muu hulgas ka seda, et Metallist läheb ja vallutab Ameerika.
Mina olin siis Metallistist juba lahkunud kui bänd tõesti sinna USA-sse sõitis ja midagi seal katsetas. Nad kõik palusid seal poliitilist varjupaika ja hüppasid ära, aga mina jäin Eestisse.
Sinu tee läks edasi kitarristina bändist bändi, mängides väga erinevat muusikat. Kas oledki selline Ain Vartsi tüüpi universaalkitarrist?
Ma arvan, et ega Mihkel Raud olegi mingi kitarrist. Olin vanade kitarristide arvates andekas ja paljulubav teismelisena, kui olin 14–15. Aga siis ma ilmselt läksin ennast täis, arvasin, et olengi juba kitarrist ja pühendusin muudele rokkstaari eluga kaasas käivatele detailidele rohkem, kui oleks pidanud, ning unustasin harjutamise ära. Eks mul muidugi ole põhilised asjad ja nipid selged ning eks ma mingi soolo jõuan ära vedada ka, aga endast kui kitarristist ma mingil ülearu kõrgel arvamusel ei ole, mis seal salata.
Kas on natukene kahju ka, äkki oleks võinud muusikale ikkagi rohkem pühenduda?
Muidugi on kahju. Mulle meeldiks palju paremini kitarri mängida, kui ma mängin. Tegelen sellega siiamaani ja kitarre on mul kodus üksjagu. Singer Vingeris tegutsen siiani, aga see ei kujuta endast erilist muusikalist väljakutset juba ammu – mängin neid lugusid ju 1986. aastast peale.
Kui Eesti NSV aegadest tuleb raadiostaarina meelde Tõnis Erilaid, siis vaba Eesti esimeseks raadiostaariks oli tõenäoliselt Mihkel Raud.
No eks neid inimesi oli teisigi, kes raadios saateid tegid. Koit Raudsepp oli seal näiteks varem kui mina. Ma ei arva, et raadio mulle erilist kuulsust tõi. Tuntus tuleb ikka televisioonist. “Seitse vaprat” sai hoo sisse 1990-ndate keskel ja usun, et minu nimi sai laiemalt tuntuks pigem sealt.
Kas unistasid ka raadiosaatejuhina telekarjäärist?
Ma ei ole kunagi oma karjääri planeerinud. Kõik asjad on tulnud kuidagi iseenesest. Tegin neid asju, mida pakuti ja pakkumisi järjest muudkui tuli. Seda pole vist väga pedagoogiline tänapäeval öelda, et kõik tekkis iseenesest. Üldiselt asjad ei tule iseenesest, aga minul lihtsalt vedas, olgem ausad.
Mulle on jäänud niisugune mulje, et ansambel Mr. Lawrence oli see band, milleni Sa tegelikult tahtsidki välja jõuda.
Jah, ma arvan küll, ehkki ma siis ei osanud seda endale sõnastada. Aga tagantjärele tundub küll, et see oligi bänd, mida ma eluaeg olin tahtnud teha. Bänd, kus ma ise keelan-käsin-poon-lasen.
Ansambli kuulsaimate lugude hulgas on väga konkreetne kaver Morrissey laulust “Everyday Is Like Sunday”. Samas teab avalikkus Sind pigem loomingulise isiksusena. Miks oli vaja teha selline koopia ühest laulust?
Esiteks, see lugu meeldis mulle väga. Teiseks oli ka Mr. Lawrence’il nagu igal teiselgi bändil vaja hitti ja ju siis ma ei olnud ise võimeline seda kirjutama ning arvasin, et sellest laulust võiks hitt saada. Ja eks ta vist tolle aja mõttes sai ka.
Kuhu Mr. Lawrence kadus?
Läks laiali. Arvan, et see oli aastal 2000. Aasta varem ilmus album, mis ei olnud ei kommertsiaalselt ega loominguliselt kuigi edukas. Olime selle plaadi kallal näinud palju vaeva, matnud sinna meeletult energiat, aega ja raha, aga see tuli suhteliselt kehv välja. Me ei olnud tol ajal valmis seda tunnistama, aga praegu küll. Lisaks oli kahe plaadi vahel liiga pikk paus. Vähemalt aasta varem oleks pidanud see plaat tulema. Bänd oli selleks ajaks maha käinud ja otsustasime laiali minna.
Sinu telesaate “Seitse vaprat” fenomeni saab minevikust ületada vaid “Horoskoop”, aga tulevikus ilmselt mitte miski, sest vaevalt et veel kunagi sellist kontsentreeritud meediat tekib nagu 1990-ndatel. Nii palju kui olen kuulnud, läksid sealt saatest ära oma vabal tahtel. Miks nii tegid?
Ma tegin saadet viis hooaega. Eks ta hakkas kurnama ja tüütama nii mind kui ka televaatajaid. Loobusin saate tegemisest sellepärast, et mul ei olnud seda enam rõõmus ja tore teha. Tundsin juba laupäeva hommikust peale end kehvasti, et pean pühapäeval saatesse minema. Arvan, et oleks pidanud piirduma nelja hooajaga, see viies oli tagantjärele vaadates juba ülearu.
Iga Sinu sõna tähendas tol ajal väga palju. Mäletan ainult ühte juhust, kui näitasid üles isiklikku emotsiooni, kui ütlesid praegu USA-s elava Viljandi noore kitarristi Priit Jürjensi kohta: “Vat selliseid kitarriste meil 80-ndatel ei olnud!”. Kas käis mingi jõnks läbi ka, et “nüüd olin erapoolik”?
Ei. Kui oleks midagi halba öelnud kellegi kohta nagu nüüd “Superstaari” saates, siis tol ajal oleks see väga problemaatiline olnud. Aga hästi võis ikka öelda, ega see asi nii hull ka olnud.
Kas “Superstaari” saate formaadis on ette nähtud mingi rollijaotus kohtunike kolmiku vahel, et kes on kuri ja kes veidi leebem?
Tõsi on, et selle saate kohtunikud peavad olema väga otsekohesed. Oluline on öelda, mida spontaanselt arvad, seda ilustamata. Umbes nii nagu kodus teleka ees vaatad seda ja siis ühmad midagi. Ja osa sellest formaadist on muidugi ka kuri kohtunik. Kanada on ainus riik, kus seda kurja kohtunikku ei kasutatud, ja ühtlasi on Kanada ka ainus riik, kus saade läbi kukkus.
Kas mõnel korral sai Sinus inimlikkus kurjast kohtunikust võitu ning jätsid halvema tõe välja ütlemata?
Päris nii ei olnud. Aususega me ei tinginud, küll aga tingisime natukene karmusastmes. Kui tuleb selline kurb, mitte milleski otseselt süüdi olev tüdruk, kes häbeneb ja saab isegi aru, et ta vist ei ole päris õiges kohas, siis ei ole ju mõtet hakata teda sõnadega taguma. Ütled vaikselt: “Ei sobi!” ja kõik. Aga kui tuleb silmanähtavalt oma olematutest võimetest väga heal arvamusel olev noorsand, siis sellele tuleb mõõta ka vastavalt. See on pigem selline intuitsiooni küsimus, et kui kaugele võid mõne inimesega minna. Ja ma tunnistan, et mõne inimesega läksingi liiga kaugele, aga need kohad ei jõudnud saatesse.
Selle aasta Rabarocki suurim sündmus Eesti roki jaoks on kahtlemata ansambli Mr. Lawrence kokkutulemine. Millest on tuletatud ansambli kummaline nimi?
See pärineb jaapani filmi nimest, kus mängisid peaosi kaks kuulsat muusikut Ryuichi Sakamoto ja David Bowie. Alguses oli Merry Christmas Mr. Lawrence, aga mitmetel copyright’i ja muudel põhjustel sai sellest Mr. Lawrence.
Kas ülesastumine Rabarockil on seotud uusloominguga või “memoriaaletteaste”?
Minu jaoks küll on puhtalt memoriaaletteaste. See on ühekordne ettevõtmine. Rabarockil on tekkimas juba selline traditsioon, et tulevad tegevuse lõpetanud bändid veel üheks korraks kokku. Minu jaoks on sellepärast see ideaalne koht mängimiseks.
Kas see tähendab, et sellist raha pole veel trükitud, millega saaks pärast edukat Rabarockil esinemist Mr. Lawrence’i endale aiapeole tellida?
See on väga keeruline küsimus. Kui keegi tahab küsida, kas ma tahan teenida paarsada tuhat krooni tunni ajaga, siis ma ikka veidi mõtlen, enne kui “ei” ütlen. Nii et siia jätaks endale väikese taganemistee.
Sinu elus on olnud juba päris mitu tähetundi. Aga oled suhteliselt noor mees. Millises valdkonnas tahaksid veel ennast teostada?
Olen mõelnud, et võiksin kunagi teha mingit täiesti meedia- ja muusikavälist tööd, mis oleks kuidagi seotud inimestega, kes vajavad abi ja ise ennast abistada ei suuda. Ma ei ole veel täpselt suutnud välja mõelda, mis töö või missioon see peaks olema. Aga ma arvan, et milleski taolises tahaksin osaleda.
Küsitles Mati Palmet
Foto: Fotogeen
