MART SANDER JA TEMA BEL-ETAGE
Bel-Etage on toreda kõlaga nimi, aga ega vist päris kõigile teada ole, mida see nimi tähendab.
Nimi valiti nüüdseks juba 13 aastat tagasi, kui me hakkasime Harju tänaval teatritruppi tegema ja otsustasime selle nime kasuks. Tollase omaniku Rein Kilgi soov oli, et nimi oleks prantsuspärane ning et selles oleks midagi seksikat ja võluvat, mis vihjaks sellisele rahvusvahelisele peenele revüü ja varietee stiilile. Nii me jäimegi siis Bel-Etage’i juurde, mis tähendab esimest madalat poolrõdu loo˛idega teatris, mis pole nagu pärisrõdu, vaid on natukene kõrgem parterist, seal istuvad kõige rikkamad inimesed, kes tahavad ennast näidata. See on harilikult poolenisti üle orkestriosa, saalis istuja näeb siis väga hästi ka neid, kes istuvad bel etage’is.
Kui me Eestis tegutseme reeglina selle nime all, siis meie plaadifirma annab plaate välja Inglismaal ja USA-s ning seal ei ütle see nimi midagi ja on mõnes mõttes ka nagu eksitav, vihjates rohkem Prantsuse muusikale. Aga kuna meie praeguses repertuaaris on eelkõige 1930.–1940. aastate svingmuusika, siis me esineme ja plaadistame välismaal nime all The Swing Swindlers.
Sinu enda jaoks oli kõikide nende asjade algus seotud siiski ansambliga Modern Fox?
Jah, kõik sai alguse 1984. aasta sügisel.
Modern Fox loodi muusikakooli ühe koolipeo jaoks. Mina kõige esimesel kontserdil, mis pidi ka ainus olema, päris laval kaasa ei löönud, küll aga ma olin nii-öelda helitehnik ja salvestasin seda saalis. Kõik olid kooliõpilased tollal. Nali oli selles, et kõik mängisid “vale” pilli, mitte seda, mida õppisid. Aga pärast jäigi enamik nende pillide peale vähemalt paariks aastaks, kui selgus, et Modern Fox ei kustugi pärast esimest esinemist ära.
Mina ise lõin esimest korda kaasa 1985. aasta kevadel, Modern Foxi gastrollil Leetu või Lätti, ei mäletagi enam täpselt.
Kellel see geniaalne idee tuli, et nalja-tegemisest võiks astuda sammu muu-sikalise professionaalsuse suunas?
Ütleme nii, et mina olin endale selle muusika avastanud juba paar aastat varem, kui olin 14–15aastane ja olin kohutav-kohutav fänn. Ja seetõttu mulle Modern Fox üldse ei meeldinud, üritasin neil kogu aeg sabas jõlkuda ning öelda, et tegelikult neid laule nii ei tehtud, et kõik tulevad ruudulises ülikonnas ja tutulutu-tavad ühehäälselt mingi loo ära. Ma üritasin seletada, et tollal olid mingid väga keerukad arran˛eeringud, väga perfektne mängustiil, ansamblimäng, suured chorus’ed, suured orkestrid … Aga need ainult irvitasid tol ajal ja ütlesid – ei, täpselt nii tollal tehtigi. Keegi oli vist kuulanud ühte Eesti 1920. aastate plaati ja nüüd arvas, et see ongi kogu muusika.
Õige areng läks alles siis lahti, kui leidsime minu sõbra ja praeguse lavastaja Toomas Saarepera garaa˛ist umbes 80 orkestriarran˛eeringut, mis olid kunagi kuulunud Eesti ühele parimale tantsubändile, Kurt Strobeli orkestrile. Kui ta Eestist Saksamaale lahkus, jäid tema noodid maha. Ja korraga oli meil terve repertuaar valla – kohutavalt palju 1930. aastate muusikat. Siis alles läks muusikategemine lahti! Koosseisu suurendati mõnevõrra ja kui hakati mängima õigeid arran˛eeringuid, siis tekkis esimest korda see pilt, mida mina lootsin kuulda, kus orkester hakkas järsku kõlama nagu orkester. Läks veel aastaid ja seda orkestrit suurendati natuke, aga Modern Fox ei jõudnud kunagi sellise massiivse kõla juurde. Minu soov on olnud alati seista orkestri ees, mis on väga suur ja kus on vähemalt neljahäälne saksofoni-chorus, mis on mulle lapsest peale meeldinud. Ja seda ei saanudki enne, kui ma 2003. aastal tegelikult ise olin juba Modern Foxist lahku löönud ja asutasin uue kollektiivi, mis saigi nimeks Bel-Etage. Kui Modern Foxis oli 10 mängijat, siis Bel-Etage’is on täiskoosseisus 17 mängijat. Kuigi see pole ka päris bigbänd, vaid selline euroopalik suur tantsuorkester, kus on keelpillid sees, kus on väiksem vaskpillide osakaal, aga kõik see kokku annab sellise kompaktse ilusa kõla ja tolleaegsed tüüparranzeeringud ongi tehtud sellisele orkestrile.
Bel-Etage’i ettastete üks osa on sinu põnevad vahetekstid esitatava muusika ja selle ajastu kohta. On see mõeldud intelligentse meelelahutusena või on sul ka teatav misjonäriroll, lootuses, et iga publikuni toodud põnev fakt elab pärast seda rahva mälus natukene kauem?
Loomulikult ma tahaksin seda. Ja ma tahaksin, et inimesed võtaksid seda muusikat väga tõsiselt. Nüüd on inimesed õppinud bigbändi muusikat kuulama. Ka maailmas on bigbändimuusika teinud come back’i ja tõusnud popmuusika edetabelitesse. Aga veel 20 aastat tagasi inimestel polnud seda kuulamiskogemust ja sageli tundus neile, et sving on selline mõttetu trinna-tränna, mis on ainult väga pinnapealne meelelahutus. Kahjuks tulid ka Eesti-aegsed väga halvasti tõlgitud laulutekstid, mis olid väga-väga kaugel poeesiast ja oma primitiivse sõnavara ja väljendustega ka headest originaaltekstidest. Seepärast hakkasingi rääkima lugude tausta, midagi sellist, mis andis kokkupuutepunkti selle ajastu ja nende inimestega, kes seda lugu 50, 60 või 70 aastat tagasi kuulasid.
Praegune Valgre-tuur ongi nagu mõtisklus sellest, miks Valgre on saanud legendiks, samas kui teised väga head heliloojad on sisuliselt nagu rahva teadvusest kadunud.
Kas oled vahel olnud ka leppimas mõttega, et kui kogu maailmas on massikultuuri mõjul mingi primitiviseerumine, kaovad masside mälust lõpuks ikkagi sellised loojad nagu Evald Vain, Leo Normet või ka Uno Naissoo ja nende looming jääb ainult kitsa spetsialistide ringi kvaliteetseks muusikaliseks naudinguks?
Seda on ette heidetud muusikale läbi sajandite. Iga uue põlvkonna muusika tundub eelmisele põlvkonnale primitiivne, pinnapealne. Nii on toimunud vähemalt 200 aastat. Tõsised muusikasõbrad heitsid ka Mozarti loomingule ette, et see räägib ainult seksist ja joomisest ning on mõttetu kaheduurikas.
Aga kui vaadata üldist maailma seisu, siis tegelikult on muusika suures osas muutunud palju keerulisemaks. Loomulikult jääb alati mingi rudimentaalne stiil, mis orienteerub ainult rütmile ja paarile fraasile, aga maailma nn kerge muusika on praegu mõõtmatult konstrueeritum ja raskem, kui oli 1980.–1990. aastate oma.
Aga loomulikult on need eesti suured heliloojad, keda sa nimetasid, läinud praeguseks klassika valda ning eks see piir akadeemilise klassikalise muusika ja kerge muusika klassika vahel on sageli üsna hämar.
Küsis: Mati Palmet