HARDI VOLMER: Seda on omajagu, mis tegemist tahab
Sind on tuntud ikka kui multitalenti. Mis viis sind õppima just kunstiinstituuti?
Ütleme, et mängus oli saatuse sõrm, sest isa ja ema olid mõlemad kunstiharidusega. Selles mõttes oli see loomulik käik. Klassivend Villu Kanguriga trügisime lavakasse, aga helde saatus suunas mind niimoodi, et lõpuks leidsin ennast ikka ERKI-st.
Lavakasse proovima ikka läksid?
Läksime. Aga mina kukkusin viimases voorus välja.
Kas see, et Pära Trust tegi mitte ainult muusikat, vaid ka kino ja sketše, oli seotud rahuldamata jäänud teatriambitsiooniga?
Jah, mingeid seoseid seal on, muidugi. Aga teisalt olid kaamera ja projektor koolis ripakil. Ega me seal ise ju organiseerinud kuskilt. See hetkel lihtsalt oli olemas. Aga mina tegin amatöörfilme juba keskkooliajal. Ja sinna punti sattus ka Rao Heidmets, kes oli ka juba filme teinud.
Legendid levivad hästi. Pära Trustist pidasid lugu isegi need, kes kollektiivi kunagi näinud polnud, sest etteasted olid suuremalt jaolt poolkinnised.
Kas te ise olite oma kultuslikkusest teadlikud?
Jah, olime küll. Eks seda oli tajuda ja siin-seal öeldi ka välja. Ja sellise poollegaalse kuulsuse läbi sattusime lõpuks profiteatrisse. Kui Evald Hermaküla lavastas Pirital suveetendust „Windsori lõbusad naised”, kaasas ta ka meie bändi etendusse.
Teie tegevus äratas ka nende tähelepanu, kellele te ilmselt väga silma jääda ei soovinudki. Kuivõrd konkreetseks kujunes vastasseis kehtiva võimuga?
Kummalisel kombel ei jõudnud see meieni otse. Need asjad olid üleval partei kultuuriosakonna tasemel ja aktiivne KGB huvi oli niikuinii olemas. Aga meie suhtes oli kooliajal konkreetselt üks kord, kui toonane rektor Vares kutsus meid välja ja ütles otse, et nahksetes kuubedes mehed käisid tema juures kabinetis vestlemas ja lasid meie kontsertlindistusi. Rektor palus meid oma lauludega pisut tagasi tõmmata. See oli sõbralik hoiatus, et te venni-kesed olete huviorbiidis ja see asi võib lõppeda ka sundeksmatrikuleerimisega.
Kust see nimi tuli – Pära Trust?
Kuna tegelesime muusika, filmi kui ka lava-show’ga ja kõik oli paroodilisel alusel, nimetasime end Eesti NSV Kultuurijäätmete Töötlemise Trustiks. Sellest tuli nimi Trust, siis aga avastasime, et kuskil läänes on juba sellise nimega bänd olemas. Mul tuli mõte, et paneme mingi epiteedi sinna ette – et tagumine või päramine trust – Pära Trust.
Pära Trustist sai hiljem Turist.
Turist keskendus rohkem juba rokkmuusikale. Selleks hetkeks olid Jüri Kermik ja Jaak Arro kooli lõpetanud, aga kuidagi tundus, et peaks bändina jätkama. Tundus, et meid oli siis vaja. Meiega liitusid trummar Kerstenbeck ja kitarrist Jürlau, kes olid siis juba professionaalid.
Pära Trusti filmide süžeed olid legendaarsed – need liikusid suust-suhu ja olid tuntud ka nende seas, kes ühtegi filmi tegelikult näinud ei olnud. Kes need süžeed välja mõtles?
Praegu, kui ma monteerin puhtaks seda materjali, üritasin ka selle pilguga vaadata, et mismoodi see autorlus seal kajastub. Julgen väita, et enamik on minu ideed, aga muidugi mitte kõik. Vahest ehk 60%.
Kas see monteerimistegevus tähendab seda, et neil, kellel omal ajal legendaarsed Pära Trusti filmid nägemata jäid, on mingil ajal võimalus nad lõpuks ära näha?
Me teeme jah kõik selle nimel. Meid toetas ka Kultuurkapital ja nüüd on lausa kohustus see DVD ka välja anda.
Keda praegustest tuntud inimestest seal näha võib?
Jüri Kermik, väga tunnustatud sisearhitekt, kes õpetab ja töötab Inglismaal, maalikunstnik Jaak Arro, Villu Kangur, Riho Unt, sisustusarhitekt Erik Olle, „Kalkari” peaosas näeme Jaak Tuk-samit. Mitmes filmis teevad kaasa Andrus Vaarik, Peeter Oja ja Sulev Teppart.
Kunagi siis, kui Singer Vinger oli vaid mõne aasta tegutsenud, kurtsid ajalehes Sirp, et grammofonitunne hakkab peale tulema kogu aeg samu laule esitades. Nüüd on kaks aastakümmet tegutsetud. Kas grammofonitunne läks üle?
Eks ta aeg-ajalt ikka tuleb peale ka, kui siin kontserttegevus tihedaks läheb, sest me ikkagi laseme suuresti liugu just nende vanade hittide peal. Samas rahvas seda ju ootab. Sama küsimuse võiks ju ka Rolling Stonesile esitada.
Ilma „Satisfaction’ita” oleks kontsert luhta läinud?
No muidugi. Ja kes seda üle elaks? Või siis, et „Honky Tonk Woman” ei tule, kurat! Aga eks meie ka püüame selle endale lõbusaks teha. Ja ei ole hullu – kui see tegevus väga tihedaks ei lähe, on üsna värskendav lavale minna. Kuigi viimasel ajal on läinud nii, et ühtegi nädalat ei möödu kontserdita. Aga me salvestame praegu ka kahte uut lugu.
Singer Vingeri koosseis on olnud läbi aegade väga püsiv. On siin tegemist asendamatute inimestega või on see mingi hingelise kokkukõlamise teema?
Pigem see viimane. Allahi abiga ei ole keegi avaldanud soovi asja katki jätta. Päris pika perioodi, 6–7 aastat ajasime läbi Erik Olleta, sest Erik ühel hetkel ei viitsinud, kuna palju erialast tööd tuli peale ja ta alistus karjääri survele. Siis mängis meil bassi Jaanus Raudkats. Aga nüüd on viimased viis aastat Erik meil tagasi rivis ja nii olemegi enamiku ajast mänginud samas koosseisus, nagu 1984 kokku tulime.
Onu Bella kurtis Rabarockil come-back’i tehes, et mõnigi tekst, nagu „ukse ette veeres sidrun, ära viidi see, kes kidur”, jääb uuele põlvkonnale arusaamatuks, sest nad lihtsalt ei tea, et nimetatud puuvilja nimi tähendas kollast miilitsaautot. Kas sarnaseid probleeme on ka teie vanemate lauludega?
Küllap see oht mõnda lugu varitseb, aga mitte nii konkreetselt, et kogu laul mõistmata jääb. Pigem on mõni vürtsikas finess, mis nooremale publikule mõistmatuks jääb. Meie laulu „Kasevete aeg” algne pealkiri oli „Berzu udens”. Ja see oli odekolonn, mida mehed jõid. Laul on odekolonnijoodikust.
Kas proovisite kõige vastu huvi tundvaid seltsimehi ka sellega segadusse ajada, et mõnes abstraktses filmisüžees või laulutekstis polnudki mingit ärapeidetud mõtet?
Jah, ka seda. Ma praegu peast ei oska küll näidet tuua, aga eks ikka püüdsime kimbatusse ajada, teades, et kõike kontrollitakse kümme korda. Aga suuremas osas käis asi vihjetele ja peidetud tekstidele. Kui laval oli „Tõmbenumber”, kus üks vennike oli uurakil ja siis jõumees hakkas tal läbi pükste p*****st linti kiskuma, siis see lint oli ju punane. Küllalt otsene vihje, aga mingit pahandust sellest kummalisel kombel ei tulnud.
Millest räägib „Sängselg silm”?
Nojah, lugu üldisel tasemel on ju KGB-foobiline. Sellest ei saanud aga otse rääkida ja Villu Kangur jättis keelelised-semantilised märgid refrääni ja tekst nagu räägiks hoopis kahe inimese suhteprobleemist.
Aga žiletiteradega silm? Oli see vihje „Andaluusia koerale”?
Siis me kasutasime ära, et Priit Pärn oli just Tallinnfilmi sürrealistide näitusele teinud silma, mis lendas, tiibadeks kaks žiletitera. Ma sain selle Pärna käest kätte ja panime ta sinna videosse lendama. Kaks žiletti, mis lõikuvad silma ja samas annavad talle lennuvõime, see on nii mitmetähenduslik, et küll ja veel …
Me räägime siin bändist, aga põhitöö on Sul ilmselt ikka film?
No hetkel kindlasti. Sain just kevadel maha ühe nukufilmiga ja nüüd teeme siin suure pundiga seda „Taarkat”, aga seda ma ei saa nimetada enda filmiks, siin on rohkem suurema kollektiiviga tegu.
Mis on see kripeldus, mille peaks ära tegema enne pensioni?
Küllap seda on omajagu, mis ennast kogu aeg meelde tuletab ja tegemist tahab. Aga sahtlipõhjas on üks stsenaariumivariant ja teine ideetasandil. Kaks mängufilmi ja üks nukufilm igal juhul. Ja teatri poole peal on ka paar ideed. Kui oma tegevusi hakata külgvaates jälgima ja sahtlites sorima, küll leiab neid asju rohkemgi.
Kas Singer Vinger elab selle plaaniderohkuse üle?
Ju ta peab elama, mis parata. Esinemisgraafik on meil õnneks küllaltki stabiilne ega kipu minema väga karmiks kätte. Meil on täpselt pool ansamblit pühapäevamuusikud, kes hõivatud oma põhitegevustega, teine pool on need, kes võiks rahulikult ka 4–5 kontserti nädalas anda. Aga eks tuleb seal mingi tasakaalupunkt leida. Kuna mina olen bändist suhteliselt lahutamatu, siis filmitegemise all on asi nüüd küll kannatanud ja kuus esinemist oleme pidanud sel suvel ära ka jätma.
Singer Vinger esines Kuma sünnipäeva-kontserdil „Eesti rokk eesti keeles” Türil Veski-Sillal 1. septembril 2007. a. Ettevõtmise raskust aitasid kanda PlekkSaapad, In Chain ja diskotaat Einar Kapp.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Hardi Volmeri erakogust
