ANTS NUUT räägib ansamblist Apelsin ja muustki
Apelsin on nii vana punt, et võib natuke memuaare ka rääkida. Kuidas see ansambel kokku tuli?
See oli niimoodi, et oli Rae restoran, kus Jaan Arder laulis. Mina ikka käisin ka. Seal oli tore šveitser – härra Lill –, kes kunagi ei nöökinud ukse peal. Lasi alati sisse. Hakkasin ka siis seal mängima. Gunnar Kriik tuli ka hiljem. Siis võeti mind sinna tööle. No ja Jaan tundis Tõnu Aaret …
Aga hiljem lasti meid sealt lahti. Lükati minema, tehti haiget. Lükati nagu sogasesse vette – põhi ei paista, vastaskallas ka ei paista, tagasi ronida ei tasu. Tuli teha ujumisliigutusi ja hakkaski kallas paistma. Pärast esimest telesaadet olime juba peaaegu suured kuulsused. Tänu Tõnule – jumal annab talle lugusid. Ja kui saime Leo Karpini kaudu Venemaale, siis olime üle Venemaa suured kuulsused. Rahvas tahab ikka seda humoorikat värki.
Apelsin oli siis täiesti uutmoodi bänd. Midagi taolist polnud varem kuuldud ja omaette roll oli selles kõiges tromboonil. Kas teil oli ka mõni varjatud eeskuju, kellest kohalik publik ei teadnud?
Ei oska öelda. Eks ikka Tõnu leidlikkus. Tema lood. Ja tromboon on maru hea pill. Sellega saad sulatada ennast igale poole. Džässi saab sulatada ja sümfooniasse … Aga noh, džässist ma suurt ei jaga, sümfoonias olen küll olnud, aga see pole ka minu rida. Aga muidu igale poole saab end sulatada mõnusalt. Ja vaikselt saab mängida. Muidu pasunamehed lärtsutavad kõvasti ja lapsedki, kui pasunat näevad, topivad juba kõrvad kinni. Tegelikult on tromboon ülivaikne pill. Minul on olnud küll nii, et inimesed istuvad torust 30 sentimeetri kaugusel, räägivad oma jutte ja mina mängin oma lugusid. Keegi ei pea ära minema.
Millal sinu trombooniarmastus alguse sai?
Kunagi saatis ema mu Tõrva pioneerilaagrisse. Küll seal oli mage olla, mulle ei meeldinud. Aga mulle meeldis see fanfaar ja siis sain fanfaristiks. Harjutada ei lastud, pilli kätte ei antud. Kui tuli öösignaal, siis unustasin end seda kolmveerand tunniks mängima. Ja siis võeti mind muidugi koha pealt maha.
Fanfaristipaberid võeti ära?
Ja-jaa! Ja pill ka.
Aga siis tekkis see huvi. Tahtsin truba mängida, nagu Abi Zeider mängis. Aga siis kord raadiost tuli Ojakääru “Pika pilli polka”. Siis hakkas tromboon meeldima. Jäägitult ja siiamaani.
Ma olin 12-aastane, kui hakkasin lastemuusikakoolis õppima. Õpetaja Jüri Keskküla ütles mulle: “Hakka mängima igasuguseid lugusid, tuttavaid lugusid, lihtsaid lugusid, ilma noodita, kõigis helistikes!” Ja see me leib ongi praegu. Kes neid noote jõuab kirjutada.
Vähe aega tagasi oli Tartu jaama avamine. Viiekesi käisime – pasunamehed ja üks lõõtsapill. Ja siis oli niimoodi – kui noodid on välja kirjutatud, siis on noodid välja mõeldud, aga kui noote ei ole, pead kogu aeg mõtlema, millal võtad viisijupi üles, millal lased sekundat, millal lased mingit obligaati, võib-olla mõnel kohal tuleb vait olla … Kogu aeg peab mõtlema, et oleks maitsekas ja mõnus. Tund-poolteist-kaks, mis me seal mängisime – pärast oli pea nii väsinud!
Tromboon peaks olema puhkpillide seas nagu viiul – see nõuab ikka väga head muusikalist kuulmist.
Ega ma nii peene kõrvaga ole. Kõik noodid lähevad sinnapoole, aga päris puhas ei ole vist ükski noot. Meil on akordionimees Allan Jakobi, tema kuuleb kõik ära. Mina ei kuule, minul ei ole nii hea kuulmine.
Kas Apelsinis on meeste vahel kombeks viriseda ka, kui keegi vale noodi mängib?
Ei ole! Ma panen ise kõige rohkem mööda. Teinekord unustan kvartventiili alla vajutamata või vajutan valel ajal ja elevust jagub kõigile. See käib asja juurde, sest me mängime ju ise, meie muusika ei tule aparaadi pealt.
Sul on vist olnud õnn olla suurem osa oma teadlikust elust pillimees?
Nojah. See on mu ainuke leib, sellest ma sõltun. Kukerpillipoisid on arhitektid ja kunstnikud, võivad vahel ka mitte mängida, aga kui sõltud sellest, siis on asi kar-mim. Kui vaatad, et rong läheb eemalt – tsuhh-tsuhh-tsuhh –, siis on see üks asi. Aga ise 20 tonni sütt Narvani ja samapalju tagasi kühveldada ning külmunud kätega väntasid õlitada, see on midagi muud.
Ma olen suur rongiarmastaja – see jutt tuleb sellest.
Kustkohast see rongiarmastus pärineb?
Lapsepõlvest. Ise ei mäletagi, kui juba meeldis.
Kas oli tahtmine ka raudteelaseks saada?
Tahtsin küll. Vedurijuhiks tahtsin saada, aga näe, nüüd pean siin pasunat mängima.
Miks ei saanud?
Kuidagi tuli muusika vahele. Aga ega ma kahetse. Õiged vedurid on kadund ja …
Sul on mingi hobi ka sellega seotud?
Ma püüan siin midagi teha, aga pole õiget töökoda ja läheb väga visalt. Aga, noh, mingeid vaguneid ma siin klopsin kokku ja aiaraudteed tahan teha.
Eluaegne hobi?
Eluaegne hobi jah.
Kuidas see muusika vaheletulek välja nägi?
Pärast lastemuusikakooli kutsus õpetaja mind muusikakeskkooli ja tuli ise mind sinna õpetama. Ja 1978 lõpetasin konservatooriumi ka.
Kogu elu Apelsinis. Kas mõnes teises koosseisus ka vahelduseks mängid?
On Trio Naturale. Seal oleme Allan Jakobi, kitarrimees Teet Veskus ja mina. Viimane esinemine oli Järva-Jaani isetehtud tehnika päev. Võtsime kohad sisse seal käru peal ja hakkasime mängima. Kostis igale poole ja väga hästi ilma võimendita.
Kui oli üleval küsimus, keda kutsuda tantsuks mängima Kuma sünnipäevapeole, kus tähistatakse Kuma ristsõnade 25. ja raadio 20. sünnipäeva, oli selge, et see saab olla ainult Apelsin – bänd, kellel on väärikas ajalugu, aga samas ka mängurõõm, mis muusikutel pahatihti kustub juba enne keskiga.
Nojah, see sõltub sellest, mida enesele sisendad ja kuidas asja võtad. Peab jumalale tänulik olema, et on tervist ja et on rahval tervist, jaksu ja tahtmist meie järele. See on kõik suur jumala arm ja see arm tuleb vastu võtta.
Minu naine on lastesõimekasvataja ja tema töö tulemused on näha 20 aasta pärast, kui minnakse nendesamade laste käest autogrammi küsima. Samuti on ka bändiga. Mitu inimest on ka mulle tulnud ütlema, et 20 aastat tagasi oli tore pidu. See on kõva näitaja! Niimoodi peabki olema.
Iga kord kui nii tullakse ütlema, oleksid nagu sellelt inimeselt elutööpreemia saanud?
Jah! Meie oleme ju tegelikult eelkõige meeleoluloojad ja muusika on vahend selleks tööks.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Allan Jakobi