ANNE PALUVER: Mida pikema hambaga ma mõnda asja tegema hakkan, seda rohkem pingutan.
Jõudsite lavastajatööni pärast mitmekümne aasta pikkust näitlejakarjääri. Millest niisugune otsus? Oli see mingi ammune soov, mis pakitses kuskil pidevalt või oli otsus rohkem nii, et “keegi peab ju selle koorma võtma”?
Ei noh, mis ta nüüd pakitses, ei ta pakitsenud midagi. Eks huvi muidugi oli. Sellepärast, et meil neid aktsepteeritud lavastajaid ju väga palju ei ole. Eelis on alati see, kui oled ise palju mänginud, siis oskad end proovis näitleja asemele panna.
Sõjaväes olevat otse akadeemiast tulnud ja mitte kunagi reamehemundrit kandnud ohvitseride ning tulest ja veest läbi käinud meeste vahel vastuolu.
See paralleel toimib loomulikult! Kogemus maksab ka midagi, see on nüüd päris selge. Nii on igal erialal. Näiteks kui omal olid lapsed väiksed ja vaatasin töövihikuid, mis ministeeriumis valmis olid tehtud. No see oli ikka lubamatu! Töövihikut ei saa teha inimene, kes pole ühtegi praktilist tundi andnud.
Kui ma ei eksi, siis esimene lavastus oli vist 2006?
Oli jah – “Väljaspool hooaega”. Ma tahtsin toredaid naisi lavale tuua. See tükk polekski mind võib-olla tookord nii ahvatlenud, aga just see, et toredaid võimekaid naisnäitlejaid laval koos näha. Mind huvitab alati kooslus. Näitlejad peavad omavahel sobima.
Abel ja Nõmmik on läinud, kuid siiski on praegu Eestis elus ja tegevad suur hulk hea komöödia-soonega näitlejaid erinevatest põlvkondadest. Miks ikkagi juhtub sageli nii, et komöödiaźanri etendustesse üleolevalt suhtutakse, ometi on näitlejate osas laud rikkalikult kaetud?
Sellega ma päris nõus ei ole. Komöödiasoonega näitlejate laud ei ole nii väga rikkalik. Mõni näitleja võib draamas olla väga tugev, aga tal puudub see miski, mis ei ole äraõpitav. Ma ei mõtle siin huumorimeelt. Huumorimeel võib olla, aga puudub see niisugune koomiline sarm, mida väga paljudel lihtsalt ei ole.
Komöödianäitlejaid on alati vähe olnud ja see źanr on raske, seda teavad kõik. Niisama pulli ja palagani võib ju teha. Aga et see asi oleks usutav ja samal ajal naljakas … Minu arvates on see topeltraske źanr.
Siin on ka põhjus, miks ma võtan lavastamise käsile. Kuna ma näitlejana tean seda ˛anrit ja kogemused on õpetanud ka mingisuguse käsitööoskuse, mis ei ole sugugi vähetähtis.
Staaźikad lauljad on tunnistanud, et aastatega respekt lava ees mitte ei vähene, vaid kasvab. Lõpuks saabub olukord, kus ei taha endale lubada enam mingisugust vääratamist. Kas teil on ka aasta-tega tekkinud tunne, et vastutus inimeste ees, kes tulevad etendusele nägemaks Anne Paluveri, on kasvanud nii suureks, et eksimisõigust enam ei ole?
Jah, ma olen sellega nõus. Noore näitlejana mängitakse väga palju intuitiivselt. Aga mida aasta edasi … Jah, see respekt on, aga see ei tohi painama hakata. Kui nii hirmsasti painama hakkab, et enam üldse eksida ei julge, siis tuleks amet maha panna. Eriti veel komöödia˛anris, kus ma tahan proovis anda kõigile võimaluse – jumala pärast, ainult eksige, maha saab pärast kõike võtta. Aga kui midagi välja ei pakuta ja midagi juurde ei tule … Sellepärast ma rõhutangi, et mul pole sugugi ükskõik, kellega ma töötan. Draamanäitleja, kellele pole looduse poolt koomilist sarmi antud, tuleb proovi ja ootab lavastajalt, et see ta paika paneks. Kui ise kaasa ei mõelda, on väga raske komöödiat teha. Mina eelistan neid näitlejaid, kes ise oma rolliga tegelevad, ja minu asi on ainult suunata.
Olete kunagi öelnud, et kutselise teatri näitleja olla pole teile ahvatlev, sest teile ei meeldi lugeda oma saatust teadetetahvlilt.
Jah, olen absoluutselt nõus.
Kas pika näitlejatee jooksul on juhtunud, et on tulnud mängida rolli, mis tõesti absoluutselt ei meeldi, aga tuli teha, sest tööraamat oli selle teatri seifis?
Ma pean ütlema, et mul on õudselt elus vedanud selle koha pealt. Loomulikult on olnud vähem meeldinud ja meeldivamaid rolle. Aga ükski näitleja ei taha ju halvasti mängida. See on nagu aamen kirikus ja sisse kodeeritud, aga konkreetselt minu enda puhul olen hiljem täheldanud, et mida pikema ham-baga ma mõnda asja tegema hakkan, seda rohkem pingutan. Ja tavaliselt need asjad õnnestuvad palju paremini kui need, mille puhul arvan, et kohe lähen ja kohe oskan ja kohe teen.
Lõpetuseks mõni sõna sellest etendusest, mille lavastamine Komöödiateatris käsil on.
See on puhas situatsioonikomöödia, hästi mänguline. Ja mitte halb! Autor on Derek Benfield, kes oli ise ka eluaeg näitleja.
Tavaliselt ma olen väga kiire kärpija ja tahan kogu ballasti maha võtta, aga seal ei ole tõesti midagi maha võtta. Selles mõttes on hästi kirjutatud.
Kas tükil on eestikeelne pealkiri juba olemas?
Põhimõtteliselt on, aga ma ei hõikaks seda veel välja. Alles kui plakati peale läheb, siis ütlen.
Millal neid plakateid näha saab?
Ma kujutan ette, et aprilli lõpus või niimoodi, sest praegu on artistid kõik haiged ja tervis maksab rohkem kui kõik muu.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Priit Grepp
